Kuigi hetkel on alles veebruarikuu keskpaik, põllud talveunes ja nn peaaktsionär üllatab kohati väga krõbedate külmakraadidega, on siiski huvitav jälgida põldudel toimuvat. Näiteks, mis toimub Põlvamaal?

Kagu-Eesti on alati olnud piirkond, kus külmakraadid pakase korral just eriti madalale ronivad ning nii oli ka möödunud nädalal, kui öised temperatuurid langesid -20nest allapoole. Taliviljadele, eriti rapsile ja taliodrale, on see ohtlik, kuna lumekiht on vaevalt 1-2 cm, mis ei kaitse ega hoia väga ka sooja. Veelgi ohtlikum on taimedele aga olukord, kui maapind pidevate sulade ja külmade vaheldumisega kord soojeneb ja siis jälle läbi külmub. Ühtpidi annab see taimedele pidevalt valeimpulsse ning samas ka liigutab taimi ja muudab need külmaõrnemaks. Õnneks on Põlvamaal maapind olnud viimasel ajal pikemalt juba külmunud ning seetõttu võib loota, et viimane pakane ei teinud nii palju kurja.

Talirapsid, mis on külvatud optimaalsel ajal ning kasvukuhik on korralikult sügisel maapinna lähedale surutud, on praegu kenasti talvitunud. Vaadates leheroseti sisse näeb, et külmakahjustusi pole, sest rosetis olevad uute lehtede alged ja kasvukuhik on helerohelised ja terved.
Pisut muret teevad need põllud ja taimed, kus sügisel kasvureguleerimine on küll tehtud, kuid mõjuaeg on siiski möödunud, taimed on olnud heas toitumuses ja hakanud taas pikkusesse kasvama. Kasvukuhik, mis on kerkinud maapinnast kõrgemale, on rapsitaime kõige külmakartlikum ja nõrgem koht.

Nii teravilja- kui ka rapsipõldudel leidub alasid, kus lumi ja vesi on kogunenud ning külmaga on tekkinud jääkiht – selle all olevad taimed on jäänud õhupuudusesse, läbi külmunud ning külmade jätkudes tõenäoliselt ka hukkuvad.

Talinisu talvitumise poole pealt nii Kagu-Eestis kui ka mujal Eestis ringi liikudes hakkab välja joonistuma üks muster. Paremini on talvele ja väntsutustele hetkel vastu pidanud varasemad külvid ja taimed, mis jõudsid kasvatada sügisel lehemassi – see lehemass on hoidnud võrsumissõlme pisutki soojas.

Kui meenutada, siis tegelikult jäi sügis eelmisel aastal lühikeseks ja talv saabus peaaegu üle öö. Taimed olid veel täiesti aktiivses kasvus ning järsku sadanud lume all jätkasid hingamist ja vegetatsiooni. Lisaks langesid ka temperatuurid mõneks ajaks plusspoolelt väga järsult miinustesse, mis ei andnud taimedele võimalust järk-järgult talvitumiseks valmistuda. Sedasi pidevalt ekstreemsustes kõikudes on taimed pidanud praeguseni hakkama saama varuainete baasil. Varasemalt külvatud taimed jõudsid sügisel rohkem toitaineid mullast kätte saada ja varuaineid ning suhkruid koguda, mistõttu on nad suutnud ka külma-sooja vaheldumisele paremini vastu panna.

Kaugelt vaadates on heledama tooni võtnud hetkel pea kõik talinisu- ja taliodra põllud, kuid põllule jalutades ja taimi lähemalt vaadates on tihtipeale põhjuseks mitte taimede hukkumine, vaid lihtsalt leheotste külmakahjustused ja kahjustatud koed. Kui võrsumissõlm mullapinna lähedal on roheline, pole olukord veel nii lootusetu.

Taliodra puhul on hetkel hästi näha sügisese hilise haigustõrje mõju. Põldudel, kus tehti haigustõrje, pole taimedel märgata haiguslaike, kui võrdlusena tõrjeta jäänud taimedel on vaatlusel näha nii võrklaiksust kui ka fusarioossete seente põhjustatud kahjustusi.