Pärast taliviljade esimese väetamisringi lõpetamist prooviti Laekvere kandis Lääne-Virumaal juba ka talinisu äestada, kuid siiski võib öelda, et põllupind on veel liiga niiske ja vajab tahenemist. Äestamine vedas liialt mulda kaasa ja äke tõmbas taimi mätastena välja. Tööd sai teha vaid piki külvirida ja kuna ka külvisügavus on pigem pinnapealne, siis liikumiskiiruses tuli järeleandmisi teha.

Äestamine iseenesest on parim viis kevadel taliviljataimedelt talve jooksul hävinud ja haigestunud lehtede eemaldamiseks, sest selline lehemass on taimedele lisakoormuseks ja haigustekitajatele soodne pinnas arenemiseks ja edasiseks nakatamiseks.
Äestamine stimuleerib ka taimede kiiremat taastumist ja paremat võrsumist, seda eriti talinisu puhul. Rukki, taliodra ja tritikale puhul tuleb äestada pigem ettevaatlikult, et mitte lõhkuda sügisel kasvanud võrseid, mis on haprad ja võivad murduda. Kevadel kasvanud võrsed pole nii produktiivsed, moodustuda võivad hoopis kõlujad ja vähekvaliteetsed terad.
Samuti on äestamine esimene võimalus umbrohutõrjeks – mehhaaniliselt lõhutakse talvitunud ja juba esimesi seemnetest tärganud umbrohtusid.
Samuti on võimalik purustada mullakoorik, mõjutada vee liikumist mullas ning sellega säilitada ka niiskusvaru – mõngingatel andmetel kuiva kevade puhul kuni kaks nädalat.
Ka mineraalväetised segatakse mulla pindmise kihiga, mis soosib väetiste lahustumist ja taimedele kättesaadavaks muutumist.