Uba ja hernes on pikkust visanud ja hernes on hakanud juba köitraagudega sõbral käest kinni haarama. Üle Eesti erinevaid põlde vaadates, on välja joonistunud ka erinevate külvisenormide seis. Parim taimiku tihedus on saavutatud külvisenormiga oal 40 idanevat seemet ruutmeetril ja hernel vahemikus 80-90 idanevat seemet ruutmeetril. Kohati on muidugi põud tärkamist ja taimede seisu ebaühtlasemaks teinud.

Külvisenorm 40 id seemet/m2, hea taimiku tihedus

Külvisügavus, hernel 5-6 cm ja oal 6-8 cm, on aluseks tugeva juurestiku arengule ning samuti mängib suurt rolli lamandumiskindluse tõstmisel. Sügavam juurestik saab paremini kätte ka mullaniiskust ja taimed ei ole nii põuakartlikud.

Hea külvisügavus on tugeva juurestiku aluseks

Herne puhul kehtib reegel, et mida varasemas faasis võtavad taimed üksteisel köitraagudega kinni ja taimik hakkab siduma, seda parem on ka kogu kasvu ajal taimiku püstipüsimine ja lamandumiskindlus.

Oa puhul ei ole hea liiga tihe taimede seis, sest ka kultuurtaimed on teineteisele konkurendiks. Oataimede liiga tihe seis põhjustab taimede pikkusesse kasvamist, mistõttu energiat kulutatakse liiga palju biomassi kasvatamiseks, mitte kaunade moodustamiseks. Omakorda võrdub see saagilangusega. Lisaks on liiga tihe taimik ka koristuseelselt põhjuseks, miks taimed nö valmima ei hakka ja kasvu ära lõpetada ei taha. Tihedas taimikus on ka haiguste levik kiirem, sest näiteks šokolaadilaiksus levib ka kontaktiga ja tuulega.

Haigusi praegu liblikõielistel väga palju levinud pole, kuid silma jääb, et seemnematerjal on olnud väga erineva ja pigem kehva kvaliteediga. Oa külviseeme, mis on pruunide-mustade täppidega, kannab endaga kaasas laikpõletiku haigustekitajaid. Laikpõletik võib avalduda ka oataimede väga varases kasvufaasis just sellise külma ja vinduva kevade puhul, nagu sel aastal olnud on. Laikpõletik tekitab tõusmepõletikku ning see võib olla kohati põhjuseks, miks osadest seemnetest pole korraliku taime arenenud.

Haigustega sassi kiputakse ajama erinevaid kõrvetusi, mida on põhjustanud kas tärkamiseelne või tärkamisjärgne umbrohutõrje. Tugev vihm, mis liigutab mullaherbitsiidi toimeaine madalamale ja juurtele lähemale, võib tekitada leheäärte kollakaks muutumist. See pole põhjus muretsemiseks ja taimed kasvuga põevad selle kenasti välja.

Mullaherbeitsiidi kahjustus, tõenäoliselt seeme või pritsimise ajal idu liiga mullapinna lähedal olnud

Tärkamisjärgselt oapõllule pritsitud kontaktne herbitsiid on samuti põhjus, miks lehtedele on tekkinud mustad ja kuivad laigud. See on kõrvetus, mitte haigus. Kõrvetuse puhul on alati lehe pealispind ja alakülg ühtmoodi, laik mõlemalt poolt täpselt ühtlaselt kuivanud, mis haiguse puhul kunagi nii pole. Kui tärkamisjärgset pritsimist pole tehtud, võib kahtlustada juba haiguse varast arengut.

Tärkamisjärgse herbitsiidi kahjustus, ei ole haigus

Teinegi asi, mida aetakse oataimedel sassi haigusega, on lehtede vahel ja taime südamikus olevad mustad täpid. Need pole haigus, vaid hoopis midagi väga vajalikku – õiealgmed.

Oa õiealgmed, mustad-pruunid täpid lehtede vahel

Jätkuvalt muretsetakse ka mullaherbitsiidide tõrjeefektiivsuse pärast ja kiirustatakse tärkamisjärgsete herbitsiididega pritsima. Mullaherbitsiidide efektiivne mõjuaeg on 1-1,5 kuud. Seega ära arvutada pritsimisest möödunud aeg ja seeläbi saab teada, kas mõju mullas on veel alles. Umbrohud võivad täiesti tärgata, kuid neil on kasvupidurdus ning paari päevaga muutuvad nad siiski heledaks ja leheääred lähevad kollakaks. Igasugune lisaniiskus ja vihm aktiviseerib uuesti toimeained ja tasub vaadata põldu mõni päev pärast vihmasadu.

Hernepõllul sademeid nii palju, et tehnoradades maapind läigib

Tüüpiline umbrohi, mida esineb kõikidel põldudel ja sõltumata kasutatud mullaherbitsiidist või segust, on kare kõrvik. Kare kõrvik on umbrohi, mis võib kasvada 20-50 cm kõrguseks.

Mullaherbitsiidi mõju jätkub, kare kõrvik

Muretsemiseks on põhjust, kui liiga palju esineb põllul “kombaineri sõpru” ehk virna, kesalille ja konnatatart ning tundub, et need umbrohud kasvavad liigagi hästi ja moodustavad juba pärislehti. Lisatõrje otsustada siiski viimasel vajadusel, kui tundub, et umbrohtusid on palju ja tõesti enam mingit mullamõju pole. Kulu mullaherbitsiidile on juba olnud piisav, lisaks herbitsiidi pritsimine on arvestatav uus kulu. Kui hernes ja uba on saanud kasvujõu kätte ja umbrohud mullatoimelisest herbitsiidist niikuinii on nõrgestatud, suudavad kultuurtaimed ka umbrohtusid lämmatada ja valguse varju jätta.

Oa mullatoimeline ja tärkamiseelne umbrohutõrje on õnnestunud

Leheväetiste (boori, molübdeeni, fosfori jms) andmiseks peaks nii hernes kui ka uba olema kasvanud pikkusesse vähemalt 10-15 cm, et taimedel oleks ka rohelist massi, millega toitaineid vastu võtta. Liiga vara ja mulla peale pole mõtet leheväetisi pritsida. Leheväetiste andmise saaks väga hästi ühendada ka kõrreliste tõrjega.