Sel aastal on teraviljade lehtedel küll külmakahjustusi, küll pritsimiste kõrvetusi – täppe, laike ja leheotste kuivamisi mitmesuguseid. Nüüd on ilmnema hakanud ka igasugused elementide puudusnähud.

Mõned põhilised mõtted, kuidas selgeks teha, missugune on haigus ja missugune mitte.

  1. Kui põllul kogu taimikus esineb ühtlaselt ühesugune heledam toon, mis on põhjustatud leheotste kõrvetustest või laikudest ja kuivamisest, on suure tõenäosusega tegemist keemia- või külmakahjustusega. Selle veel kindlamaks tegemiseks võiks vaadelda mõnda taime lähemalt ning võrrelda kõrvalolevatega ning selgeks teha mitmendal lehel on kõigil vaadeldavatel taimedel kahjustus. Kui mitmel taimel esineb samasugune laik või mistahes kahjustus samal lehel (a la igal taimel 3ndal lehel), siis on kindlasti tegemist keemia- või külmakahjustusega. Ükski haigus ei levi täpselt samal kõrgusel olevatele taimeosadele üheaegselt. Keemia- või külmakahjustuse korral on sedasi kindlaks tehes ka tegelikult väga lihtne ajas nö tagasi rännata ja mõelda, millal mingi segu pritsitud sai (mis võis kahjustada) või millal oli öökülma.

    Kogu põllul ühtlane heledam toon

  2. Kui taimelehel on laik, mis on mõlemalt lehe poolelt täpselt ühesugune ja kahjustunud on kude lehte läbistavalt (st leht on laigu osas mõlemalt poolt täielikult kuivanud), on samuti tegemist keemiakahjustusega. Keemiakahjustus “tapab” koe rakud ja seetõttu pole selle puhul laigu keskel kunagi tervemat lehekudet.

    Nisu leheotsad pritsimisega kõrvetatud

    3. Kui laik on lehe keskel, ülemises kolmandikus, on keemiakahjustus tekkinud kohta, kus leht kaardub ja kus pritsimislahuse tilk on kogunenud, pidama jäänud ja allapoole voolanud. Sel puhul on tihtipeale laik justnimelt “voolava” kujuga ja ebaühtlane.

    Nisu lehed pritsimisega kahjustatud

    4. Kui erinevad laigud asuvad pigem taime alumistel lehtedel ja ülemised lehed on rohelised ja puhtad, võib kahtlustada suure tõenäosusega haiguste arengut. Väga harva on taimelehtedel korraga vaid üks haigus, veelgi enam pole haiguslaigud kunagi samas arengufaasis, seetõttu ongi täpid ja laigud ka erineva värvi, suuruse ja kujuga. Taimehaigused levivad üldjuhul taime alt osast üles viljapea suunas. Enamasti ei ole ka toitainete puudusnähud kunagi alumistel lehtedel. Taimehaiguste puhul kehtib ka põhimõte, et nähtav laik lehel pole põhjus, vaid see on juba tagajärg. Nimelt kulub haiguse nakkumisest kuni visuaalsete sümptomite avaldumiseni sõltuvalt haigusest ja keskkonnatingimustest umbes nädal-poolteist. Seega, haigustõrje tuleks kohe ette võtta, kui alumistel lehtedel on juba haiguslaike leida. Veelgi parem on ennetav tõrje, mis lähtub ilmastikutingimustest ja taimiku üldisest seisundist.

    Helelaiksus ja nisu-pruunlaiksus arenevad alumistelt lehtedelt ülespoole, pilt 2016

    5. Kui kahtlustada taimehaigust, siis selleks, et veelgi veenduda, peaks võrdlema laigu välimust lehe pealispinnal ja alaküljel. Haiguste puhul pole laik lehe mõlemalt poolt kunagi ühesugune. Tihtipeale on lehe alaküljel (vahest ka pealispinnal) laigul näha seeneeosed (nagu must puru või valkjashall õrn kirme).

    Helelaiksus nisu lehel, nähtavad seeneeosed, pilt 2016

    6. Puudusnähud on samuti väga kergesti eristatavad, sest need ilmnevad lehtedel kogu lehe ulatuses ja pole kunagi täppide või laikudena. Toitainete puuduse korral muutuvad lehed heledamaks, värviliseks (enamasti kollakas, punakas, purpurne), “läbipaistvaks” kui neid vastu valgust vaadata, pikitriibuliseks ja muu selline. Puudusnähud pole enamasti konkreetsed ja ei asetse samal kõrgusel kõigil lehtedel, kuigi väljenduvad tihtipeale taime kasvuga koos just juurdekasvavatel ja pigem ülemistel lehtedel.