Suvirapsi põldude külviajad olid kevadel üle Eesti väga erinevad ja sellest tulenevalt on ka praegu nii alles varsumise lõpus ja nupufaasis olevaid, kui ka täisõitsemises või isegi juba õitsemise teises pooles olevaid põlde. Palju on kasvu ja arengut mõjutanud ka kevadine põud ja tuhkkuivas mullas idanemise-tärkamise ebaühtlikkus, sest ka ühe põllu piires on praegu väga erinevas kasvufaasis olevaid taimi. Siiski on piirkonniti juba täiesti aktuaalne ja pritsimised isegi juba tehtud või on soovitatav lähiajal täisõitsemisse jõudvas taimikus haigustõrje plaani võtta.

Õitsemise alguses

Täisõitsemine

Kõikidel kultuuridel on senine vihmane ja tuuline suvi olnud väga soodustav haiguste arenguks ning ega ka suviraps pole erand. Optimaalsel ajal külvatud põllud näevad üldjuhul head välja, taimik on lopsakas ja tihe, vihmamärg ja niiskus püsib päevadläbi taimikus. Lisaks ka hoovihmad ja öised võrdlemisi jahedad temperatuurid ei lase taimikul korrakski kuivada.

Just õitsemisaegne niiskus on soodustav ja määrav suvirapsis nii valgemädaniku kui ka kuivlaiksuse arenguks. Kombinatsioonis koos ühel põllul on need haigused võimelised ära võtma julgelt üle poole oodatavast saagist ning vähendama allesjäänud seemnete õlisisaldust ja üldist kvaliteeti.

Keegi tavaliselt õitsvas rapsipõllus mullapinda ei uuri ja mööda maad ei rooma, kuid selletagi saab julgelt väita, et juba praeguseks on paljudel põldudel suure tõenäosusega kusagil põllus mulla pinnale arenenud silmaga nähtavad pisikesed oranžid-helepruunid valgemädaniku seene viljakehad, millel arenevad eosed levivad õhu kaudu taimedele. Need viljakehad kasvavad välja sklerootsiumitest (mustad seenmügarad), mida on leida valgemädanikku haigestunud taimede varte seest. Sklerootsiumid satuvad mullaharimisega põldu ja püsivad seal eluvõimelisena 5-7 aastat – seega ootavad järgmist rapsi külvikorda. Lisaks kannavad valgemädanikku edasi liblikõielised (hernes, uba, umbrohud), vesihein, ohakas, sinep jms.

Valgemädaniku sklerootsiumid varte sees

Eosed lendlevad taimikus, need ei nakata otse lehti ja varsi, vaid vajavad heaks toitepinnaseks varisenud õiekroonlehti ja õietolmu (surnud taimset materjali). Kui kokku langevad niiskus ja veetilgad lehtedel ning varisevad kroonlehed, mis jäävad püsima varre- ja lehekaenlasse, ongi haiguse edasiseks arenguks loodud ideaalsed tingimused. See on täpselt see, mis hetkel suvirapsipõldudel toimub.

Varisenud kroonlehed jäävad niisketele lehtedele püsima

Varrekaenlast ei lenda ka suure tuulega kroonlehed ära

Kuivlaiksuse haigustekitaja eosed arenevad taimede peal veetilkades ning sobivate tingimuste olemasolul võib toimuda nakatumine eoste langemise hetkest poole päeva möödudes. Eoseid lendleb taimikus ning vihm ja tuul kannavad neid edasi kõikjale. Kuivlaiksus kahjustab lehti ja varsi, tekitades tumepruune-musti laike, mille sees on kontsentrilised ringid. Juba see vähendab lehepinda, kuid veelgi kahjulikum on kuivlaiksuse levimine edasi kõtradele. Kõtradel hävineb seemnete täitumiseks ja paisumiseks vajalik toitekude ning seemneid kaitsev kõdra elastne pind ning kõdrad ennakvalmivad ja avanevad liiga vara. Kuivlaiksus vajab küll arenemiseks pisut soojemaid, üle 20 kraadi temperatuure, kuid praeguse suure niiskuse tulemusena ei ole võimatu, et eosed juba lendlevad taimikus. Tabada tulebki neid eoseid, mitte ootama jääda nakkumist.

Kuigi valgemädanik saab alguse varem, juba õitsemise algupoolest alates, ja kuivlaiksus on ohtlik just kõtradele, on siiski parim aeg mõlema haiguse õigeaegseks pidurdamiseks rapsi täisõitsemise faas. See on hetk, kui lisaks peavõrsele ka kõrvalvõrsed suures osas õitsevad ning peavõrse õitel on hakanud langema esimesed õiekroonlehed. Samuti on sel ajal juba esimesed pisikesed kõdraalged näha.

Kroonlehed kukuvad, esimesed kõdraalged

Sel aastal ei tohiks täisõitsemise faasis suvirapsi haiguste vastu kaitseta jätta, sest haiguse eoste arenemise ajal on olnud koguaeg ainult niiske ning isegi, kui nüüd läheb soojemaks ja kuivemaks, on haiguste areng juba piisavalt toimunud, et ilma muutus pole enam piisavalt tugev pidurdaja.