Juba teist aastat järjest on fusariooside levik nisu- ja odrapõldudel (nii tali- kui suviviljadel) järjest suuremal määral rikkumas saagikvaliteeti ja ka seemnematerjali. Nimelt roosad terad viljapeades põhjustavad ennakvalmimist ja peentera ning samuti toksiine saagis ja haigustekitajate säilimist seemnetel – sealt omakorda on kohe mõjutatud ka uued rajatud põllud ja taimed. Põhjuseid fusariooside nii aktiivseks arenguks ja laialdaseks levikuks saab peamiselt otsida muidugi ilmastikust, kuid rolli haiguse säilimisel ja edasilevimisel mängib ka kogu kasvuaegne põllutehnoloogia mullaharimisest fungitsiidide kasutamiseni ning samuti ka koristusperioodi ilm ja koristamise õigeaegsus.

Fusarioos mitmel pähikul

Fusarioos hilisel odral

Kõige olulisema mõjuga fusariooside ja muude hallitusseente arengule viljapeadel on ilm just õitsemise ja tera täitumise ajal. Vihm ja jahedad temperatuurid taimekasvu kriitilisel ajal, täpselt nagu sel suvel oli, toovadki piim- ja vahaküpsuse faasis nähtavale nii roosaka kui halli-musta kirmega pähikud ja terad. Jällegi sama lugu, nagu kõigi muude taimehaigustega – silmaga nähtav on alguse saanud juba mitmeid nädalaid tagasi ja on tagajärg ehk haiguse tulemus, mitte just põllule nakkunud haiguse algus. Fusarioosi “peiteaeg” võib olla kuni kuu aega, seega talinisudel on haiguse olemasolul põllus juba kahjustus tõenäoliselt praegu leitav, aga suviviljadel, suvinisul ja hilisel odral, võib see veel avalduma hakata alles lähiajal.

Fusarioos

Hallitusseened

Lisaks sellele, et fusarioos viljapeadel põhjustab saagi toksiliseks muutumist, võib saagikadu tugeva nakkuse korral olla kuni 30%. Pähik ja seeme, mis on silmaga nähtavalt kaetud roosa kirmega, takistab vee ja toitainete liikumist temast ülevalpool asuvatesse pähikutesse, mistõttu ka nakkunud viljapead poolenisti kuivavad ja heledaks muutuvad.

Fusarioos (roosa) alumisel pähikul, ülemine osa viljapeast samuti kuivanud

Rõõmustada selle üle, et fusarioosidest roosaks muutunud pähikuid põllult ei leia, saavad hetkel kindlasti need, kes tegid viimase haigustõrje pritsimise viljapeade loomise järgselt, kas õitsemise alguses või õitsemise ajal. Just see on ainuõige ajastus, et saada parim tulemus. Kui viimane fungitsiidi pritsimine tehti enne viljapeade loomist, näiteks lipulehe kaitseks, siis oli see ilmselgelt liiga vara ja ei kaitsenud viljapeade nakkuse eest. Rohkem isegi on fungitsiidide pritsimise ajastamisest sõltuvad suviviljad, sest nende õitsemise ajal oli laussadu mitmeid päevi ja isegi nädal aega järjest.

Fusarioosi seeneperekond on väga laiahaardeline ja mitmekülgne, põhjustades haigusi tegelikult kogu teraviljataime kasvu ajal. Nii mitmedki tõusmepõletikud ja juuremädanikud või isegi laigud lehtedel on fusariooside tulemusel tekkinud. Viljapeade haigestumine ja terade roosaks muutumine on ehk kõige lihtsamini tuvastatav ning samuti ka kõige tuntum. Mõned aastad tagasi, kui meil olid veel lumega talved, oli kõigile väga teada ja tuntud fusarioos lumiseen.

Fusarioosi elutsükkel

Praegu on põldudel leida ka taimi, mis on justkui niisama ära kuivanud ja terves ulatuses läinud kollaseks. Selliseid taimi on kas üksikud või on neid laiguti, kuid silma jäävad nad üldpõllus suhteliselt kergesti. Isegi, kui nende taimede viljapeades pole leida roosasid pähikuid, on ka see fusarioosist tuleneva juurehaiguse tulemus. Selline juurehaigus on uskumatu küll, aga alguse saanud juba talvitumisest või varakevadest. Tasubki neid kollaseid taimi välja tõmmata ja vaadelda ning võrrelda juuri tervete taimede juurtega – tõenäoliselt jääb kohe silma, et juurestik on nõrgem, kahjustunud või hävinud.

 

Peale õigeaegse õitsemisaegse fungitsiidi pritsimise, on fusariooside ja hallitusseente arengu ennetamiseks ja tekkevõimalusega arvestamisel olulised muudki tegurid:

“Iga uus künnipäev on uue põllu sünnipäev” – pole midagi teha, aga künd on kõige efektiivsem vahend nii haigustekitajate kui ka tegelikult umbrohtude ja ka kahjurite vähendamiseks. Kõigil harimisviisidel, mis jätavad haigestunud taimeosad maapinnale, on haiguste levikut suurendav toime.

Eelviljadest on kõige ohtlikumad fusariooside agressiivsemaks muutjateks monokultuur (nisu järgnevus nisule) ja mais. Paremad on rukis ja isegi kaer, eriti aga kartul, ristõielised ja liblikõielised. Hernes ja uba “puhastavad” mulda teravilja juuremädanikke põhjustavatest haigustekitajatest.

Ka kõrgem väetusfoon on fusarioosidele soosiv tegur ning seda eriti, kui väetusfoonile vastavalt ei kasutata piisava efektiivsusega haigustõrjeprogrammi või veel hullem, kui heast toitumusest ja kehva ilma koosmõjul teravili lamandub. Lamandumine on muidugi igatpidi tuju rikkuja ja koristust raskendav.

Ripslaste ja lehetäide kahjustus on soodsaks pinnaseks ja kahjustatud pähikud on oluliselt vastuvõtlikumad seenhaigustele.

Läbimõeldud ja ilmaolusid arvestav fungitsiidiprogramm ning ennetav tõrje kogu taimekasvu vältel omab mõju lõpptulemusele. Kui pritsimiste vahele jääb liiga pikk vahe või haigustõrjega hilinetakse nii, et lehestik on juba tugevalt kahjustunud, nõrgestab see taime ja mõnele tekkinud kahjule ei olegi võimalik enam korralikult pidurit tõmmata.

Lisaks sellele, et ilmastik teravilja õitsemise ajal on kriitilise tähtsusega, on sama oluline ka kuiv ja soe ilm koristuse ajal, sest mida kauem valminud vili põllule seisma jääb ja koristus vihmade tõttu viibib, seda agressiivsemaks muutuvad ka nii fusarioosid kui ka muud hallitusseened.