“Kõva 2 tundi oleme sel nädalal kokku koristanud!” pühapäevahommikune (17.09) kommentaar Lääne-Virumaalt, mis võtabki kokku möödunud nädala lõpptulemuse. Paigalseis või teosammul edasiliikumine – natuke koristust, natuke mullatöid, natuke külve… Kokkuvõttes siiski oli nädal üleüldist paigalseisu.
“Valmisolek nr 1 pole ka mingi puhkus!” Just täpselt nii oligi terve nädal – puhata ka ei saanud, sest ilm ja olukorrad vaheldusid kiiremini, kui oleks suutnud midagi eeldada või ette mõelda.
Juba eelnenud nädal lõppes pühapäeval (10.09) üle Eesti levinud tohutu vihmavalanguga, maksimumkogused 40-50 mm, kuid see oli tegelikult alles algus, millele lisa ja mitte just vähe, tuli kogu möödunud nädala jooksul. Lamandunud viljapõllud pole enam kellelegi võõras teema, kuid tänaseks on lisandunud ka seisuvesi veel koristamata või uutel külviks ettevalmistatud või juba külvatud põldudel ning muidugi maa on muutunud kogunenud veehulga tõttu nii pehmeks, et upuvad nii kombainid kui traktorid sõltumata sellest, mis töö parasjagu käsil on.
“Loodus annab meile raske ülesande, millele põllumehed siis parima lahenduse välja mõtlema peavad,” ilusti öeldud Tartumaa põllumehe poolt reedel (15.09), kui kõikjal Eestis sadas nii tugevat vihma, et selle kommenteerimiseks tegelikult õiget omadussõna nagu polnudki.
Kahe Viljandimaa põllumehe sademetemõõt laupäeva (16.09) hommikuks näitas järgnevaid tulemusi:
“Kui septembri keskmine on tavaliselt 64 mm sademeid, siis mul on tänaseks tulnud 80 mm.”
“Kokku tulnud siiani 98 mm, millest üleeile õhtust täna hommikuni 57 mm.”
Sellist päeva, mille kohta saaks öelda, et terve Eesti ühes rütmis koristas või külvas, möödunud nädalal lihtsalt polnud. Peamiselt tundub, et kõige rohkem koristada ja mõnel õhtul isegi pimedani, sai lõunapoolne Eesti, peamiselt Kagu-Eesti ja osa Valgamaast. Üldiselt tähendas nädal kõigile, kes vähegi kombainiga üldse põldu said, aga ikkagi iga päev ootamist pärastlõunani, umbes kella 15-16ni, kuni vili piisavalt tahenenud oli, et koristusniiskus mõistuspäraselt alla 30% langeks.
Üldiselt peamiseks koristatavaks kultuuriks oli oder, siis suvinisu ja isegi suvirapsiga tehti lõunapoolses Eestis nädala lõpus algust. Kesk- ja Põhja-Eesti koristab jätkuvalt talinisu, lõpetab talirapsi ning on ka alustanud odra koristamist. Muidugi igal pool on erandeid ja koristatakse seda, mida parasjagu saab.
Seis on muidugi pehmelt öeldes hull, sest üldpinnast koristatud on praeguseks 40%-ndist kuni vähestel ka peaaegu 80%-ndini ning tegelikult on tänaseks koristus kestnud juba kuu aega.
“Kes otsib, see leiab ja raha kokku hoiab!” luulelises vormis kommentaar nädala teisest poolest Põlvamaalt, kui ühest põllust teise kolimine lõpptulemusena auhinnaks 25%-se niiskusega odrapõllu andis.
Kagu-Eestis võis küll nädala jooksul rohkem koristuspäevi leida, kuid liikumis- ja koristuskiirus olid vaevalised. Lõuna-Eesti savikad maad muutusid vihmaga nii pehmeks, et lõpptulemusena ei saanud isegi vedajad traktoritega põllule laadima, rääkimata mõistlikust koristamisest kombainiga.
“Ise absoluutselt roolida ei saa, sinna kuhu viib, sinna ise läheb!”
“Pori lendab rataste alt!”
“Õudne plöga! Kombain ei suutnud korraga põllult välja tulla. Kets käib ringi, tagurdas ja rammis uuesti. Põld kõik rööpaid täis!”
Lõpptulemusena jõuti Kagu-Eestis nädala lõpus ka selleni, et kombainidele topeltrattad alla pandi – lihtsalt ei ole võimalik teisiti enam. Nädala lõpuks, kui ka Lääne-Virumaa kombainidega põldu sai, oli põldude seis ka seal samasugune.
Saakidest ja kvaliteetidest rääkida on juba väga keeruline – saaginumbrid põllul on ootamas muidugi head, aga kvaliteedist üldistusena enam rääkida ei tahakski. Niiske ja hilinenud vilja ja rapsi koristamisega kaasnevat saagikadu, mis tekkinud ka enne kombaini juba varisemise tõttu või koristuse ajal kombainist üle tulnud, rohelise kasvama läinud massina on nüüd järjest rohkem põldudel näha. Pole midagi parata, nii see, kui ka muud jamad, on selle aasta eripära.
Kultuur, mille põldusid vapramad veel erinevatel viisidel päästma loodavad minna, kuid enamus ka juba maha kandnud on, on hernes. Ausalt öeldes, suure tõenäosusega senini koristamata hernepõldudelt saab edaspidi ainult närvikulu ja masinate lõhkumist oodata, võib-olla tasuks küll mingisugune saak, millel aga kindlasti enam kvaliteeti pole. Kohutavalt kahju.
Kui põhja pool on suvirapsid veel ikkagi võrdlemisi rohekaskollased, siis lõuna pool on suviraps jõudnud tasapisi koristusküpseks. Vihmad ja tuuled on aga ka suvirapsi põlde juba pikali murdnud ning juba valminud põldudel taimi käega pisut liigutades on kuulda seemnete varisemist.
Kui muidu öeldakse, et kui raps pisut pikali vajub, siis on see märk, et põllul saaki peaks olema, kuid tänasel päeval on mõnda põldu sisse vaadates olukord veidike halvem. Need, kes koristama on saanud, küll muidugi ütlevad, et ka suvirapsil sel aastal saaginumbrid tulevad ilusad.
Kui veel nädal tagasi oli neid pigem rohkem, kes said öelda, et põllul veel midagi väga ei kasva, siis nüüd on olukord muutunud kõikjal. Nädala jagu vihma ja niiskust on nüüdseks põllul kasvama pannud nii suvinisu kui suviodra, rääkimata muidugi veel koristamata talinisust. Eriti hull on seis lamandunud kohtadel, kus seemnetest juba pikad lehed on välja arenenud.
Kui ilm vähegi põldu lubas, siis tehti nädala jooksul kõike ja korraga – mullaharimist ja külvi paralleelselt. “Sest paremat võimalust pole, kui vägisi!” ja täpselt nii oligi. Kuna põllud, mis juba ette haritud ja taliviljadele külvieelne väetiski antud, olid nii pehmed, et külvama ei pääsenud, siis tekkis juba mure ja arutelu, kas ja millal ja kuidas kuivatamise jaoks kultiveerida või äketega mulda liigutama minna. Ilm muidugi teooriast praktikasse ühtki mõtet viia ei lasknud.
Nädala jooksul ka künti, sest kuigi ei tahaks, tuleb lõpuks kui saab, külvata ka nisu-nisu järgi – maid lihtsalt ei ole. Juba on kuulda olnud ka, et isegi väetisekülvikuga on talinisu seemneid põllule külvatud.
Nädala keskel prooviti küll siin-seal külvata, kuid kommentaarid räägivad enese eest:
“Külv jäi pooleli, seemendid kõik kinni!”
“Üritasin külvata ja jeeli-jeeli tulin pärast oma jõuga põllult välja!”
Kui vihmavõimalus püsib, siis sel sügisel on pisut paremas seisus kindlasti otsekülvi viljelejad. Kõrrepõllule masinatega pealesaamine on veel siiani ehk pisut lihtsam.
Millal külvatakse ja kuidas? See küsimus on muidugi üle Eesti ühine. Hirmus mõelda ja välja öelda, aga talinisu parim külviaeg on juba nüüdseks samuti möödas. Mõistlik külviaeg kukub sel nädalal, sest peale 25.septembrit on nii talvitumispotentsiaal, kui ka järgmise aasta saagilootus kehvakesed. Kõik teavad seda ja ega lohutada ausalt öeldes ei oskagi.
Naer kehval ajal ei tee ka paha – antud video tegelikult olukorda kirjeldab ka – kuidas ikkagi teha hästi tihedat külvi?!
Tahaks soovida kõigile jätkuvalt kainet meelt ja külma närvi, sest antud olukorras pea kaotamine toob kaasa ainult olukorra halvenemise, halvimal juhul õnnetuse. Kui tundub, et hakkab üle võlli keerama, siis tõmmake pigem korraks pidurit.
Väga suurt tunnustust on väärt ka need, kes on oma asjadega jõudnud juba nii kaugele, et võimalus on sõbrale appi minna – iial ei tea, millal endal samasugust abi tarvis on!
Kommenteeri: