Päästeoperatsioon – massiivselt ja maksimaalselt. Kuidas teisiti nimetada möödunud nädalat? Tehti kõike võimatut ja võimalikku, sest päike ja kuiv ilm, mis õnneks saabusid, andsid veel lootust, tahet ja tegi isegi tuju veidi paremaks.
Video Kesk-Eesti nisuväljadelt nädala algusest, kui päike tõi peaaegu, et suvesoojuse. Video taustal lugu just suvesoojusest räägibki (inglise keeles summer air) ja sõnad nii täpselt: “Baby it’s all wrong, let’s make it right! Let’s go back, let’s go now!” (tõlge: Kõik on valesti, teeme selle õigeks! Lähme tagasi, lähme kohe!”) Mindigi tagasi põldudele, peale vihma ja halba ilma, et saaks kätte selle, mis seal veel ootamas – vahet pole, mis seisus. Aitäh video eest, Hugo Johannes Nurk!
Nüüd polnudki enam oluline ei saagi koristusniiskus ega ka päevavalgus, sest kui vähegi koristada sai, olid kombainid põllus juba varahommikul, lõpetasid alles öötundidel ning koristus jätkus ka väikese uduvihmaga. Kõik teadsid, et soe, kuiv ja tuuline ilm ei pruugi igavesti jätkuda, see sundis tagant ning ilmaennustust kontrolliti tegelikult päevas mitu korda – hirm lihtsalt nii suur.
Sügise saabumine aga tõi kaasa ka ikkagi korraliku ilmamuutuse. Septembri viimasel nädalal siiski pole võimalik, et päevad ja ööd enam nii soojad oleks, seega niipea, kui päike kukkus, ka jahedus, niiskus ja udu saabus. Ega kohati seegi midagi ei tähendanud – kombainid ikkagi kusagil jaaniussikestena liikvel olid.
Möödunud nädal tõi ka mõnekraadised öökülmad ning hommikul oli härmatis maapinnal. Samuti reageeris ka taliraps külmanäpistusele ja paljudel põldudel oli näha külmast lillakaks muutunud lehti ja leheääri.
Nädala jooksul motiveeris kõiki nii päike, kui ka teadmine, et tegelikult juba lõpp hakkab paistma. Pühapäevaks, 1.oktoobriks, said läbi tohutu pingutuse, kogu jõu kokkuvõtmise ja tänu ka headele sõpradele, kes appi tulid, päris mitmed öelda “LÄBI!”. Paljudel on ka hetkeseisuga kogu teravili koristatud, jäänud veel nipet-näpet suvirapsi ning muidugi oahektarid. Kahjuks ei tähenda see aga kogu Eesti üldpilti, siiski on ka palju neid, kellel veel kõiki suviteravilju põllul on ja suvirapsi pole kombainid jõudnudki.
Uba sel nädalal tõesti koristati, kuid niiskus on võrdlemisi suur – 22-30%, seepärast on tegelikult raske ka öelda, missugused tulevad saaginumbrid. Siinkohal aga tahaks tõesti oaga soovitada Karlssoni kombel “Rahu, ainult rahu!”. Kui kõik muud kultuurid valmisid sel aastal hilja, siis ega ka uba pole teinud läbi mingit turbovalmimist. Eelmine aasta koristati uba septembri keskpaigas-oktoobri alguses, seega sel aastal oktoobris uba koristada on täiesti reaalne. Pisut on hetkel tekkinud nii ilmast tulenevad hirmud, kui ka muidugi liiga pikale veninud koristushooaeg, mida tahaks lõpetada, aga uba koristada või veel hullem desikandiga liiga vara pritsida, pole hea plaan. Põld võib küll autoaknast näida täiesti must, kuid enamasti sisse minnes, on pilt teine – rohelist liiga palju. Põlduba on koristusküps, kui enamus kaunadest on muutunud mustaks. Desikantide õige kasutusaeg on, kui vähemalt 70-80% kaunadest on muutunud mustaks. Pooltoore oa närvutamisel ja koristamisel ei saada head kvaliteeti ning eriti oluline on seemnete õige küpsemine, kui soovitakse võtta järgmiseks aastaks oma külviseemet.
Tänasesse päeva jõudmine, olgu praeguseks koristatud kõik või ees alles kolmandik, pole olnud mingi meelakkumine. “Kopp on ees!” – sellise sõnastusega või mistahes muus vormis, ütlevad juba ammu kõik, nii kombainerid, traktoristid, veoautojuhid, kui kuivatimeeskond. Inimvõimete piirid, nii füüsilised kui vaimsed, on viidud paljudel viimase piirini, sest eelnenud nädal ei tähendanud mitte midagi lihtsat. Oleks siis olnud, et päike hakkas paistma ja lust oleks koristada…
“Lamandumine enamasti külviga samas suunas, koristus toimub diagonaalis külviga. Lamandunud kõrs on täiesti roheline.” suvinisu koristusest Valgamaal.
“Lamandunud suvinisuga kivi kombainis ning kallaku kett katki!”
“Üks ots tuleb kombainiga tühjalt sõita, täielik jama! Võtsin piki külvi, teine kombain risti.” lamandunud rukki koristamisest Järvamaal.
Lamandunud põllud pole tõenäoliselt üheski Eestimaa otsas võõras teema, seega põld-põllu haaval otsiti lahendusi, kuidas koristus kõige efektiivsem, samas ka masinatele ohutum oleks. Kuid ega see ainus peavalu polnud…
Nii lühikese ajaga ei tahenenud ka maapind piisavalt kogunenud vihmaveest ja kombainis vajumist tunnetades tõusis pulss nii mõnigi kord lakke.
Ja ega uppujaid oli teistelgi põldudel ja teistelgi töödel…
Kuni ka veel muudki masinad ja asjad alla andsid…
Selle aasta kõige karmim olukord ja ka kõige rohkem närvirakke kulutati konkurentsitult hernepõldudel. Möödunud nädalal üritati veel päästa, mis päästa annab, kuigi hallitust, kaunadest varisenud seemneid ja täiesti maadligi taimemassi olid kõik põllud täis.
“Mul hernes juba järgmise aasta väetusplaani sisse kirjutatud!”
“Kihutan mööda põldu, ülemine kiht kombaini, alumine väetiseks!”
“Ühel päeval lõikad, teisel randaalid, kolmandal päeval katsetad järgmiseks hooajaks uusi variante!”
Tõesti, soojem ja kuiva tuulega ilm võimaldas ka lamandunud massist midagi kombainipunkrisse ka võtta, aga et sellest müüdavat või harvadel juhtudel ka seemet saaks, tuli jällegi sorteerimisel vaeva näha, sorteerides isegi mitmeid kordi.
Kommentaarid videole: “Enne kuivatit sorteerisin ühe korra. All 4 mm ovaalidega sõel, üleval umbes 11 mm ümar. Peale kuivatamist prügisisaldus oli 1% ja poolikuid 17%. Korra sorteerisin uuesti läbi, siis oli poolikuid 6,6%. Saime isegi niimoodi toidukvaliteediga herne.”
Koristamisel, et vähegi massist midagi kätte saada, võeti kasutusele ka igasuguseid võtteid. Sobib vist öelda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab saama. Kohati ikkagi ei saanud.
Kommentaar videole: “Vaalud idee poolest läheksid kombaini. Konkreetne hernes läheb mahakandmisele.”
Kommentaar videole: “Kas keegi teab kiiremat ja kergemat viisi hernekoristuseks?”
Ning lõpplahendus, mida kasutati ja veel lähiajal kasutatakse kokku Eesti peale tuhandetel hernehektaritel, oli siiski randaaliga koristamine. Sama tuleb ette ka teraviljapõldudel.
Välja on muidugi öeldud ka, et sel aastal mindi hernega liiga suurtele pindadele koos liiga suure riskiga, kuid see on jällegi see tänamatu olukord oleks-poleks. Ka muid jamasid ja sellist koristushooaega ei osanud mitte keegi ette ennustada. Võib-olla hernega lihtsalt pisut mõtlemisainet järgmise aasta külviplaane tehes.
Külvamine oli teine möödunud nädalal ajaga võidu jooksmisi ja töid. Külvati nii päeval kui öösel, peas trummeldamas, et saaks külvid maha vähemalt septembris. Väga paljud on öelnud, et nemad pole oma põldudel kunagi nii hilja külvanud.
Külvatakse veel tänagi, esmaspäeval (02.10), kuid maksimumpiir on käes. Kui veel on puudu talvise taimkatte pinnast, siis jah (sest ega keegi aasta eripära toetuste määramisel ei arvesta), aga muidu – palun ärge enam külvake!
Niigi on käes juba 50:50 tõenäosus hiliste külvide talvitumises.. Väga hilised külvid nii või teisiti juba mõjutavad järgmise aasta koristuskonveierit ja väga hiliseks ei taha selle aasta kogemuse järgi keegi oma koristushooaega lükata. Teiseks tuleb ikkagi arvestada, et isegi, kui sügis tuleb üllatuslikult soe ja pikk, siis ööpäevaste temperatuuride keskmine ei ole enam oktoobris endine. Samuti mõjutab taimekasvu päevapikkus, mis meil praegu järjest lühemaks jääb.
“Ma ise kaevan endale seda auku järgmiseks kevadeks. Nii see jama ei lõppegi ju!” kommentaar külvamiselt täna, esmaspäeval, 2.oktoobril.
Lõpetuseks pildid nädalavahetusest põhjanaabrite juurest Soomest. Mitte, et peaks headmeelt tundma, et naabritel ka kehvasti, aga kuidagi kergemaks teeb ikkagi olemise, kui tead, et pole kogu jamaga üksi. Koristamata suviteraviljade (nisu, oder, kaer) põlde oli Helsingist Kesk-Soomeni väga palju. Samuti oli niiskus ja vihm põllud pikali lükanud ja viljapead hallitama ning fusarioosi täis ajanud. Väga palju jäi silma peaaegu, et poole kombainimise pealt seisma jäetud kombaine, mis seisid nukralt põllus. Sadas ja oli niiske, lõikus seisis ja ootas paremat ilma.
Kommenteeri: