Tohutud hektarid herne- ja oapõlde jäi eelmine aasta kahjuks koristamata ja seisid nukratena siiani nii, nagu nad ka sügisel sinna jäid. Talve jooksul on taimik kokku vajunud ja kõdunema hakanud, samas ka üksikud “antennid” lehvivad. Kurb vaatepilt, aga mis oli, see oli. Nüüd on külvikorras nendele põldudele tulemas suviteravili ja tekkinud küsimusi, kas maha jäänud liblikõieliste taimemass võiks anda ka külvatavale teraviljale kättesaadavat lisalämmastikku ja toitu.

Koristamata herne- ja oamassi võib täiesti arvestada haljasväetiseks ning suurusjärk mulda saadavat lämmastikku elemendina võiks arvestada 20-30N. Seega, kui näiteks külvatava odra puhul oleks lämmastikku elemendina plaanitud 100N, võiks seda väetamisega vähendada kuni kogulämmastikuni 70-80N. Eriti tasuks suuremas koguses vähendada lämmastikukogust hea orgaanikaga põldudel.

Veel on mõeldud ka, kas oleks võimalik minna otsekülvi tegema või peaks siiski taimemassi enne mulla liigutamisega segama. Vastuseks, et igal juhul on mõistlikum ja parem enne külvi põld randaalida, sest sellega segatakse liblikõieliste mass ühtlaselt mullaga ja kõdunemisprotsessid elavnevad.

Jättes selle tegemata võib tekkida probleeme:

  1. Liblikõieliste mass võib jaotuda põllul ebaühtlaselt, mille all uus tärkav teravili võib jääda varju ning tärkamine ja kasv võivad olla ebaühtlased. See omakorda mõjutab põllul taimiku ühtlikkust kogu kasvuaja vältel kuni koristuseni.
  2. Ebaühtlaselt jaotunud liblikõieliste mass on ka ebaühtlane toitainete allikas, seega koristuse eel võib tekkida seetõttu lamandunuid kohti –  tasuks karta eriti odra puhul.