“Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi,” ütles tigu kunagises toredas lastesaates Tammetõru seiklused, kui väga pikkamööda ja aeglaselt edasi liikus. Praegune kevad tundub samas rütmis minevat, sest ilm kipub jälle kõike mitu korda keerulisemaks tegema. Vihmaga võidu sügis lõppes ja vihmaga hakkab nüüd jälle kummitama…

Kevad on jahe ja hiline, isegi võrreldes eelmise aastaga. See üks nädalavahetus suvesooja oli rohkem nagu õrritamiseks. Isegi kommenteeriti, et “selle aasta suvi oligi nüüd ära”.

Näiteks taliviljade väetiseringide algus jäi sel kevadel kõigil pea kaks nädalat hilisemaks, kui eelmine aasta. Jahe kevad muidugi taliviljade arenguks on hea – soodustab teraviljade võrsumist ning aeglustab ka rapsi pikkuskasvu, mis on kasulik kõrvalharude arvukuse moodustumisele.

Muld on toores ja “tatine” siiani, peoga mullast päris vett välja ei pigista ja masinate rataste külge ehk ei kleepu, aga ideaalset külvipinda ette valmistada on raske või ka külvi järgselt päris sõmer muld ei jää.

Üks kuivatab, teine tahab tulla märjaks sadama

Vihm paneb külvi seisma

Positiivse poole pealt, et vähemalt oa ja herne külvamisega on kõik alustanud ja ka nii mõnelgi pool on lõpetatud. Eelmine aasta alustasid paljud oa ja herne külvamisega alles maikuus. Sel aastal on igal juhul külviajast tulenevalt hetkel prognoos oa ja herne koristuseks küll parem – tõenäoliselt ikka kombainiga sügisel, mitte randaaliga kevadel.

PS! Soovitatav on kevadel haritud eelmise aasta liblikõieliste põldudel järelkultuuril, eriti odral, kogulämmastikku elemendina arvestada keskeltläbi 20-30N vähem.

Suviteraviljade külvamisega tundub hetkel olevat seis kõikjal Eestis sama – saab 10 hektarit vaevu külvatud, kui vihm selga tuleb või sajab öösel-hommikul korraks nii palju, et samaks päevaks on külvamise plaan jälle rikutud. Külvamine käib praegu ka seepärast kaootiliselt, et põllud kuivavad sõltuvalt mullastikust erinevalt ja ette harimine õnnestub põld-põllu haaval.