Taliteraviljad on pikkuskasvu hästi visanud ja kõrretugevdamise/lühendamise parim ja kohati ka viimane aeg on kätte jõudnud.

Teravilja kõrretugevdamine/lühendamine käib käsikäes väetamisega ja kehtib lihtne reegel, et kui on panustatud taimede toitmisesse, siis tuleb kasutada ka kõrretugevdajaid. Lämmastik on just see element, mille kõrge foon tagab ka suure taimede biomassi kasvu, teraviljade puhul peale lehestiku ka pika kõrre kasvu, mis on omakorda koristuseelse lamandumise riskiteguriks.

Kõrretugevdajate puhul on lihtne loogika see, et need lühendavad kõrt peamiselt just nende kõrresõlmede vahelt, mis on pritsimise ajal aktiivses kasvus. Lisamõjuna tugevneb kõrs ka seeläbi, et kõrre seinad ja kõrresõlmed paksenevad.

Rukki puhul on leida juba põlde, kus kätte jõudmas kõrretugevdamise viimane võimalik aeg, sest viljapea on kasvanud juba nii kõrgele, et peagi hakkavad ohteotsad paistma. Põldude seis on küll muidugi piirkonniti erinev, kuid taimede kasv on praegu nii kiire, et väga lihtne on hiljaks jääda.

Rukki ohteotsad paistavad, Järvamaa 17.05.18

Rukkil viljapea kõrgele liikunud, Järvamaa 17.05.18

Talinisude ja ka taliodra parim kõrretugevdamise aeg lamandumiskindluse tagamiseks on just 2.-3.kõrresõlme faas, kuhu ka taliodrad juba jõudnud on. Nisude varasemad sordid on enamuses ka sellesse faasi jõudnud, hilisemad sordid lihtsakoeliselt öeldes nö 1,5.sõlme faasis, seega ka peagi õiges pikkuskasvus.

Talinisu ‘Ramiro’ 2.kõrresõlme faas

Igal juhul, sõltumata teraviljakultuurist, saab kõrretugevdamise puhul anda soovituse, et pigem varem, kui hilja – pisut varem tehes on mõju isegi parem, hiljaks jääda ei tohi mingil juhul.

Viimane hea aeg kõrretugevdaja pritsimiseks on, kui tugevamatel võrsetel on viljapead küll liikunud kõrre tipu suunas, kuid on veel lehetupe sees ning ohteotste nähtavale ilmumiseni jääb kasvada 1-2 sentimeetrit.

Võimalik viimane aeg kõrretugevdaja pritsimiseks on, kui põllul mõnedel üksikutel taimevõrsetel on ohteotsad pisut paistma hakanud. Sel juhul tuleb pritsimine ette võtta samal päeval, sest suure tõenäosusega järgmisel päeval on viljapead juba paotunud.

Kindlasti ei tohi pritsida, kui kogu põllu ulatuses enamikel taimedel on ohteotsad väljas ja viljapea on paotunud. Nii hilja pritsides kirjutatakse alla kindlale kahjustusele, mis väljendub nii taime stressis, kui ka saagilanguses. Viljapead jäävad lehetuppe kinni ning see soodustab ka peadele haiguste nakkumist. Hullem veel, hilja pritsides on risk väga suur, et osad terad jäävadki välja arenemata ja kõlujaks.

Hilinenud kõrretugevdaja mõju, suvioder, 2017