Vihma on üle Eesti pikisilmi oodatud juba mõnda aega, aga peamiselt on ikka ja jälle pettumus olnud, kui lõpuks vaid mõned piisad või heal juhul paar millimeetrit sadanud on. Kui sedagi.
Kagu-Eestis, Põlvamaal, on aga piirkondi, kus pärast reedest (18.05) vihma hoopis tunne tekkis, kas seda kõike nüüd ikka vaja oli. Lühikese ajaga sadas äikesevihmana alla nii palju vihmavett, nagu ämbrist oleks valatud ning veevool kiskus hernepõldudelt kaasa ca 1-2 cm pinnasekihti. Vihm tampis mullapinna kohati täiesti siledaks ja seisuveelombid seisavad põldudel ka päev hiljem.
Õnneks oli külvist möödas juba nii kaua, et hernetaimed olid tärganud ja piisavalt juurdunud, et suutsid juurtega maapinnast kinni hoida. Paljude taimede ümbert aga oli muld seemneteni siiski kadunud. Suuresti päästis ka korralik külvisügavus, sest kui see oleks pindmine olnud, oleks tõenäoliselt ka hernetaimed hunnikus olnud.
20. mai 2018 at 20:09
Mitte tilkagi pole saanud … 🙁
22. mai 2018 at 10:09
Sademeid tuleb ikka aeg-ajalt ette. See, et muld sademetega jooksu tahab panna ei ole mitte sademete vaid ebaoptimaalsete harimisviiside tagajärg. Avatud ja kaitseta mullapinna korral pole piltidel nähtu kuidagi üllatav. Levinud arusaam, et erosiooniga Eestis probleemi pole, on ekslik. Jäägu igaühe enda otsustada, kumb seejuures põllumehele kasulikum (kahjulikum) on, kas lühiajaliselt esinev saagilangus minimiseeritud/otsekülvi/vahekultuuride tingimustes, või pikaajaline mullaviljakuse kadu mida peab kunstlikult asendama hakkama. Lisaks sellele, et avatud mullapind on lihtsasti liigutatav, on see kahjulik ka mitmetele mikroorganismide rühmadele, kelle üheks teeneks on just mulla struktuuri loomine ja säilitamine. Mulla struktuur omakorda loob tingimused nii suurte sademete korral vee kinnipidamiseks kui ka põua korral säilitamiseks. Maksimaalne potentsiaalne saagikus võib sellest ehk veidi langeda kuna soodsate aastate intensiivne mulla orgaanika bakteriaalne mineraliseerumine on tagasihoidlikum. Seevastu muutuvad saagid stabiilsemaks ning kehvade aastate kriisid on kindlasti vähem valusad rahakotile.
Teine aspekt on nähtav viimastel fotodel – kui põllud kraavini välja harida (veekaitseseadus!), siis ei saa olla šokeeritud sellest, et need väärtusliku mullaga (ehk põllumehe sissetuleku allikaga) täituvad.
Mullakaitselised meetodid on paraku sellised, millega lühiajaliselt kaotad 10%, pikaajaliselt võidad 20%. Motivatsioon mullakaitseks võiks siiski piltidele tuginedes olemas olla – seda ka ilma toetusmeetmeta.
Tanel Vahter