Rüpsi- ja talirapsipõllud on jõudnud sellisesse säravkollasesse õitsemisfaasi, mis on oluline otsustamise aeg, kas ja millal kahjuri- ja/või haigustõrjet veel ette võtta. Läbi mõtlema ja kaalutletult otsustama peaks praegu kahe põhilise saaki vähendava teguri osas:

Kõdra-peitkärsakad, kes on kohati väga aktiivsed ning valgemädanik, mis on küll rapsi väga ohtlik haigus, kuid on praegusi ilmatingimusi ning rapsipõldude olukorda arvestades pigem nõrgem ohuallikas. Aga kõigest lähemalt.

Traktori raskusbloki peale kogunenud kroonlehtedel meeletult nii hiilamardikaid kui kõdra-peitkärsakaid

Kõdra-peitkärsaka mardikas on pisike 3-5 mm suurune hallikas putukas, kelle iseloomulikuks tunnuseks on nn kõver “lont” ehk kärsak. Rapsi õitsemise ajal toituvad täiskasvanud mardikad õietolmust. Ohtlikuks muutub nende tegevus siis, kui esimesed rapsi kroonlehed on langenud ning ka esimesed paari sentimeetri pikkused kõdraalgmed nähtavad. Just viimastesse mardikad ka munevad ning munadest arenevad näljased vastsed peagi ka saagikahju tekitavad.

Kõdra-peitkärsaka mardikas
Allikas: https://agrobaseapp.com/estonia/pest/kodra-peitkarsakas

Efektiivselt on võimalik tõrjuda ainult täiskasvanud mardikaid ja süsteemse insektitsiidiga ning sellega vältida ja ennetada munemist. Vastsete tõrjumine kõtradest pole hiljem enam 100% võimalik ning õitsemise lõpus, mil kahjustus alles avalduma hakkab, ei ole tõenäoliselt väga mõeldav ka masinatega põldu sisse sõitmine.

Soojus kõdra-peitkärsakatele väga meeldib ning seetõttu nende arvukus mitmelgi pool põldudel on väga suur. Praegu tundubki, et sel aastal on vähemalt talirapsis kahjurite oht olulisem kui valgemädaniku oht. Soe ja kuiv ilm talirapsi täisõitsemise ajal hoiab ära haiguse laialdase nakkumise ning suure puhangu.

Talirapsi täisõitsemine

Siiski pole ainult õitsemisaegne vihm ja niiskus valgemädaniku tekkepõhjused, vaid täna peaks tõrje otsustamisel arvestama ka järgnevat:

1) Kui rapsi on külvikorras kasvatatud sagedasti.

2) Kui põllu lähiajaloos või rapsi eelviljana on kasvatatud teisi valgemädanikule vastuvõtlikke kultuure, nagu ristik, hernes ja uba.

3) Kui põllus on taimiku seis tihe ja tugev.

4) Kui põllus on rapsiga koos ka palju tõrjumata umbrohtusid.

Selgituseks, et valgemädaniku haigustekitaja on mullas elu- ja nakatamisvõimeline ca 10 aastat, seega tihe rapsi külvikorras esinemine või ka vastuvõtlike kultuuride eelnev kasvatamine on säilitanud haiguse aktiivsuse. Tugeva ja hästiharuneva taimikuga või umbrohtunud põllus on mullapinna lähedal, kuhu päikesevalgus ei ulatu, ka praegustes oludes ikkagi niiskust. Niiskus tekib näiteks taimede elutegevuse ja hingamise käigus ning samuti on viimasel ajal olnud ka jahedamaid öid ning esinenud kasteniiskust.

Kõiki neid ohutegureid arvesse võttes ja läbi kaaludes võiks olla haigustõrje tegemise otsustamine mõnevõrra lihtsam. Peamine ongi arvestada põllu ajalugu ning vaadata põllul olevale taimikule nö otsa. Milline on põllu saagipotentsiaal ja kas tõrjeks tehtav kulu on võimalik ka saagiga kompenseerida? Kindel on see, et hea saagipotentsiaaliga põllul lisab haigustõrje lisakindlustuse ka hea seemnete õlisuse saavutamiseks. Õige aeg talirapsi ja rüpsi haigustõrje tegemiseks langeb kokku ka kõdra-peitkärsakate tõrjega.

Õige aeg – kroonlehed langevad ja esimesed kõdraalgmed on leitavad

NB! Õitsvate taimede pritsimine on lubatud vaid toodetega, mille etiketil on vastavasisuline märge ning ajavahemikul õhtul kella 22:00st kuni hommikul 5:00ni, et kaitsta mesilasi ja teisi kasulikke putukaid!

Öine talirapsi pritsimine