Suvitajatele meelepärane kuum ja kuiv ilm teeb korralikult tuska põllumeestele ja paneb põldudel käsi laiutama – mida peaks siis ikkagi praegu tegema või tegemata jätma?

Suviteraviljade umbrohutõrje

Üks oluline töö, mille otsustamine ja ajastamine on praegu päevakorral, on laialeheliste umbrohtude tõrje suviteraviljade põldudel. “Tänu” kestvale kuivusele on umbrohtude seis põldudel kaootiline ning tõenäoliselt pole praeguseks kogu mullas olev seemnepank täielikult tärganud. Kui millalgi ime peaks juhtuma ja vihma sadama hakkab, siis suure tõenäosusega on sel aastal oodata ka umbrohtude teist lainet. Siiski tuleb olla ka praegu vägagi täpne ja jälgida-seirata, millised umbrohud on juba kasvama läinud. Nii mitmedki “heedrikultuurid”, mis koristuse ajal kombaineri närvidega mängima hakkavad, just kuiva ja soojaga end põllul väga hästi tunnevad – näiteks on silma jäänud harilik kirburohi, konnatatar, punand, kesalill ja roomav madar ehk virn. Umbrohud, mille kasvukõrgus teraviljast lõpuks üle viskab ja kultuuri varjutama hakkavad, on samuti konkurendid, kellega varakult tegelema peaks – näiteks kare kõrvik, valge hanemalts, erinevad ohakad. Viimaste puhul on tõrje ajastamine ülitähtis, sest kui need umbrohud kasvavad liiga suureks (juba üle 10 cm), on paljud herbitsiidid nende vastu suhteliselt jõetud.

Tuulekaeraseemned kuivas mullas idanevad väga aeglaselt ja kehvasti, seega ei tasuks kiirustada kõrreliste tõrjega, sest vastasel korral tuleb mõne nädala pärast minna tegema teistkordset pritsimist. Igal aastal on suve lõpupoole näha põlde, millel on tuulekaeratõrje tehtud liiga vara või hoopiskis tegemata jäetud ning koristuseelselt tuulekaerad üle teravilja lehvivad. Üks tuulekaerataim võib anda aga paarsada idanevat seemet, seega tõrje tegemine on määrav ka põllu edasise puhtuse pärast.

Suviteraviljade väetamine

Väetamisele mõeldes on oleks-poleks praegu teadagi head sõbrad kahekesi, aga tegelikult sellist kevadet on ka raske ette ennustada. Seega mõelda, et oleks pidanud külviga rohkem väetist või  pealtväetamise ringiga korraga mõned kümned kilod rohkem andma, ei anna täna kahjuks enam midagi. Mullapind on tänaseks keskeltläbi paari sentimeetri sügavuselt läbi kuivanud, seega praegu graanuliga või ka vedela lämmastikuga väetamisel pole mõtet. Graanul ei sula ja väetis ei jõua taimejuurteni ka öise jaheduse või väikese kasteniiskusega. Samuti juba suuremas kasvus ja võrsunud taimik, mis külviridu katma hakanud on, pole selliste ilmadega piisav, et hoiaks kinni mingitki niiskust. Ka vedela lämmastikuga kastmine pole lahendus, sest juurteni ei jõua kuiva mulla tõttu midagi ning lehe kaudu ei suuda põuastressis ja väikeses kasvus taim nii või teisiti piisavalt omastada. Eriti ei tohiks minna turgutama vedela lämmastikuga ja isegi väikeste kogustega sellist põldu ja taimikut, millel juba on ilmnenud põualaigud ja kollakas lehetoon – sedasi võib taimedele hoopiski haiget teha.

Kuni vihma ei tule, on väetamisega olukord pehmelt öeldes nukker. Lisaniiskust võiks anda see, kui päevased ja öised temperatuurid langevad, kuid ilma vihmata pole ka sellest väga suurt kasu. Igal juhul, kui üldse minna väetama, siis ainult, kui tibake vihma on tulnud või kui öösel on jahe ja päevased temperatuurid enam palju üle 20 ei tõuse.

Suvioder võrsumisfaasi alguses

Suviteraviljade võrsumine

Kuivus ja kuumus vähendavad võrsumispotentsiaali, sest taimed saavad aru, et stressiolukorras mingigi koguse seemnete saamiseks, tuleb loobuda üleliigsest ehk vähevõimekatest kõrvalvõrsetest. Üldiselt reageerivad põuale kiiremini ja silmnähtava kolletumisega oder ja kaer, suvinisu suudab mõningal määral kauem vastu pidada. Igal juhul ei tohiks võrsumist soodustavaid kasvuregulaatoreid pritsida juba kolletuma hakanud põldudele ning väga ettevaatlik ja kasutades vaid miinimumnorme tohiks praegustes tingimustes kasvuregulaatoreid kasutada taimikul, mis on kõigele vaatamata heas kasvujõus ja kenasti rohelise tooniga.

Suviteraviljade haigused

Soe ja kuiv ilm hoiab ka taimehaigused nö peiteolekus, mis aga ei tähenda, et haigusi põldudes üldse ei esine. Peiteolek tähendabki seda, et iga haigus ootab nakkumiseks ja arenguks õigeid tingimusi, mistõttu nii tali- kui suviteraviljade põldudel tuleb olla eriti valvas ja tähelepanelik siis, kui pärast kuumaperioodi peaks nüüd järgnema ööpäevaste temperatuuride langus. Näljas ja põuas olnud taimed on vähem kaitstud ka muude stressitegurite vastu. Odra-võrklaiksust vähesel määral on juba ka esinenud.

Suviteraviljade putukatõrje

Putukatest on suviteraviljapõldudel toimekad kõrsvilja maakirp, kelle kahjustus on üldjuhul vähene (sööb pikitriipe lehtede sisse) ning lehetäid, keda pole päris mitu aastat väga palju enam kohanud. Lehetäid on kõige ohtlikumad kaerapõldudel, sest nad kannavad edasi kaera viirushaigusi, mis põhjustavad kaerataimede kängu jäämist ja kolletumist.

 

Kollakas lehetoon näitab, et taim on nõrgestatud

Kokkuvõtvalt öeldes, kõik taimed on vähemal või rohkemal määral kuumast ja kuivusest mõjutatud ja häiritud. Vähem on parem ehk vähem paagisegupartnereid, läbimõeldud kulunormid ja vajaduspõhine ning õigeaegne tõrje on kultuurile ohutud ja efektiivsed lahendused. Kuumal keskpäeval ei tohi muidugi mitte midagi pritsida!