Tohutu kahjurputukate invasioon mistahes kultuuril on viimasel ajal varjutanud kõik muu ja eriti muidugi siiani jätkuv lehetäide levik suviteraviljal, mille sarnast ei suuda varasematest taimekasvatushooaegadest isegi meenutada. Lisaks ka põud, mis meenutab piirkonniti juba aastat 2016 (isegi on öeldud, et hullem veelgi) ja paneb mõtlema, missugune saagipotentsiaal põldudele lõpuks alles jääb.
Suviteraviljade haigustõrje vajalikkus ja selle kasutegur on selle kõige taustal justkui teisejärguline, kuid tegelikult igasuguse saagi “kojutoomiseks” siiski vajalik läbi mõelda ja otsustada. Kahjuks leidub muidugi palju ka selliseid põlde, kus on juba ära otsustatud, et veel ainult kombainiga minnakse, kuid õnneks pole ka kõik põllud nii hullus seisus.
Pikalt kestnud põud ja sellest tulenev taimede nõrgestumine on võtnud taimedelt nende loomuliku vastupanuvõime. Igasugune lisakoormus, nagu pritsisegudega ja/või kuuma ilmaga pritsimistega saavutatud kõrvetused ning lehetäide või muude kahjurite rünnak, on taimedele sellistes oludes liig. Siia veel juurde fakt, et kuivast mullast on ka toidu kättesaamine olnud raskendatud. Neid mõjureid võiks siia veel nimetada, kuid kokkuvõtvalt on ilmselge, et taimed ei tunne ennast üldjuhul hästi ja suviteraviljade saagipotentsiaal pole sel aastal kiita. Sellegipoolest ei saa alahinnata haiguste võimekust saaki veelgi vähendada.
Suve algus ja jaaninädal on toonud kõikjale vihma ja tormituuli ning õhuniiskus on ööpäevaringselt kõrge. Selline lämbe ja niiske õhk on ideaalseks keskkonnaks haigustele, eriti jahukastele, aga ka lehelaiksustele, hallitustele ja fusarioosidele. Siiani kestnud kuivusega pole haigused kuhugi kadunud, vaid lihtsalt on põldudel nn ooteseisundis.
Palju on suvinisu ja hilise odra põlde, kus pole ühtki haigustõrjet tehtud või on ammu vähendatud normiga tehtud. Arvestades, et suvinisu ja hiline oder on praegu keskeltläbi loomisfaasis, siis õitsemine, tera täitumine ja seemnetesse kõige hea kogumine alles algab. Kui taimi on põllul rohkem kui kaks tükki kolmes reas ja eriti, kui loodetakse seemnevilja, on haigustõrje ajastamine oluline. Samuti võib loota madalamast saagitasemest kvaliteetsemat saaki, sest taimed panustavad energiat vähematesse seemnetesse rohkem, siis toidukvaliteedi säilitamiseks on haigustõrje samuti vajalik. Viljapeade hallitused ja fusarioosid viivad sellegi koheselt alla.
Loomisfaas ongi parim aeg haigustõrje ajastamiseks nii suvinisul kui hilisel odral. Nisul tuleb säilitada võimalikult kaua rohelisena ja haigusvabana lipulehte, odral jällegi lipulehest järgnevat kahte lehte. Odral on lipuleht nii pisikene, et selle osakaal saagimoodustumises on väiksem. Loomisfaas ohteotste või viljapea otsakese nähtavale ilmumisest kuni peade täieliku tulekuni käib tegelikult väga kiiresti, seega saaks ka haigustõrjet ajastada nii, et fungitsiid tabaks nii viljapead kui lehti. Kui taimed pole enne silmnähtavalt haiged, siis hea pritsimise aeg oleks, kui põllul enamikel võrsetel on viljapead loonud.
Soovitatav on valida fungitsiidiks selline variant, millel oleks tagatud haiguste kompleksi efektiivsus ehk mis tõrjub nii jahukastet, lehelaiksusi kui ka viljapeadele levivaid haigusi. Igal juhul on võimalik kindlam olla fungitsiidile, mis sisaldab mitut toimeainet ning isegi siis, kui vähendada mitmetoimeainelise fungitsiidi kulunormi või võrdlusena minna pritsima ühe toimeainega fungitsiidi suurema normiga – efektiivsem on ikkagi mitme toimeaine kombinatsioon. Üks toimeaine ei ole võimeline kõike sajaprotsendiliselt tõrjuma. Tõenäoliselt on see paljude suvinisu ja odrapõldude selle aasta ainus fungitsiidiring ja rohkem sinna sõitma minna ei soovita, seega targem on kohe teha korralikult. Odavam on teha üks kord korralikult, kui mitu korda vigu parandada.
Ja peamine soovitus haigustõrjet tegema minnes on jääda paagisegude osas tagasihoidlikuks, sest tegelikult pole peale vajaduse korral lisatava putukatõrje sinna midagi tarvis. Taimed ei tahagi midagi rohkem peale haiguskaitse, vihma ja rahu.
Kommenteeri: