Põllule minnes ja avastades, et lehed on täpilised ja leheotsad kahtlaselt kollakad, tekib alati küsimus, kas on tegemist haigusega või keemiakahjustusega. Eriti, kui viimase pritsimisega sai justkui korralik haigustõrje tehtud…

Haiguse ja keemiakõrvetuse vahel on tegelikult väga lihtne vahet teha.

Esimene ja peamine kontroll peaks olema suvalistest kohtadest põllul ning peaks selgitama, kas samasugune kolletus esineb kogu põllul ühtlaselt või ebamääraste kolletena. Keemiakahjustuse kahtluse korral tasub veel eriti tähelepanu pöörata pritsi alustamise kohale, pritsi keeramiskohtadele ja ka postide ning muude takistuste lähedusse, kus taimik keemiakõrvetuse korral enamasti rohkem haiget saab. Haigus tabab taimi üldjuhul koldena ja hakkab sealt siis kogu põllule tuule ja muude kandjate abiga edasi levima. Sel aastal peab arvestama muidugi selliste kollete puhul, et põllu liivakamad ja/või niiskusevaesemad kohad joonistuvad ka väga välja ning seal on muutunud taimed samuti kollakaks. See on juba kuivamine ja sel juhul on taimed “pealaest jalatallani” ühtlaselt kuivad ja kollased.

Ühtlaselt kõigil taimedel esinev leheotste kolletumine on alati keemiakahjustuse tunnus

Teiseks, tuleks kontrollida erinevate taimede seisundit ja võrrelda nende taimede samu taimeosi. Kui keemiaga kahjustada on saanud näiteks lipuleht (ehk viimase pritsimise mõju), siis on see juhtunud tõenäoliselt kogu põllu ulatuses ja kõigil taimedel ühtmoodi. Ükski haigus ei nakku ja kahjusta põllu ulatuses kõigil taimedel ühtmoodi ainult üht lehte ning üldjuhul liiguvad haigused alumistelt taimeosadelt ülemistele, seega haiguse puhul on ka alumised lehed sel juhul täpilised-laigulised.

Ning kolmandaks haiguse ja kahjustuse eristamise viisiks on konkreetselt vaadelda lehtedel olevaid täppe-laike. Keemiakahjustuse puhul on laik tavaliselt valkjas-kollakas, muutudes ajaga ka pruunikaks, kuid üldjuhul on kogu laigu ulatus ühe värvitonaalsusega. Lisaks, keemiakahjustuse laik on alati lehe mõlemalt poolt ühesugune, mida aga ükski haiguslaik mitte kunagi pole. Haiguslaigus vahelduvad erinevad kollakas-pruunid toonid ja täpid ning haiguslaigu ja taimelehe alaküljel on teraselt silmates nähtavad seeneeosed, mustad täpikesed või hall kirme.

Keemiakahjustuse laik on ühe tonaalsusega – valkjas-kollane ning mõlemalt lehe poolelt ühesugune

Keemiakahjustus ei avaldu alati laikudena, vaid tihtipeale on hoopis leheotsad kuivanud ja kollased. Selline reaktsioon tekib siis, kui keemialahus on olnud taimes kiire liikuvusega või niiskus lehtedel on koondanud pritsimislahuse leheotstesse. Laigud tekivad, kui pritsimislahus on jäänud lehepinnale kontsentreeritud mahus püsima, näiteks siis, kui lehed on olnud pritsimise ajal kastemärjad või pritsimise järgselt on õhuniiskus tõusnud (udu, kaste, jahedus). Laigud tekivad ka siis, kui pritsitakse liiga kuuma ilma ja intensiivse päikesepaistega, sest sel juhul tugeva valguskiirega pleegitatakse keemiatilk lehe sisse.