Täpselt kalendrisügise saabumisega 23. septembril algasid paralleelselt ka sügisilmad – tuulte, vihmade, jaheduse ja isegi tuntava sügise lõhnaga. Soe august ja septembri esimene pool võimaldasid taliviljad sel sügisel küll õigeaegselt külvata ja septembri lõpuks on enamus taliviljapõlde end päris priskeks ja tugevaks kasvatanud. Külviaegu ja taimiku kasvusuurusi on muidugi mitmesuguseid, sest kuivus külvi ajal siiski pisut kimbutas, kuid üldjuhul on taliviljapõllud praeguseks tipp-topp seisukorras.
Talirapsipõllud on saanud tänaseks enamasti ühe kasvu reguleerimise pritsimise ringi peale, varasemalt külvatud ja “kapsaks” kasvanud taimikuga põllud isegi juba kaks ringi. Üldjuhul teise ringi pritsimise otsustamine ja ajastamine kõige rohkem küsimusi tekitabki.
Kasvu reguleerimise eesmärk sügisel on hoida talirapsitaimede maapealne kasv võimalikult maadligi ning sellisena, et ei tekiks varsumisfaasile iseloomulikku kasvukuhiku ja juurekaela väljavenimist ja kerkimist mullapinnalt kõrgemale. Veelgi lihtsamini öeldes, kasvu reguleerimisega takistatakse rapsitaimedel pikkusesse kasvamist ning suunatakse kasvujõud pigem juurestiku ja juurekaela laienemisse. Kui rapsitaim kasvab sügisel liialt kõrgusesse, jäävad juurekael ja kasvukuhik talvekülma meelevalda ja just neist punktidest taim külmakahjustusele kõige õrnem ongi. Lisaks on oluline mainida, et taimiku tugevat sügisest potentsiaali ei näita mitte nii väga tohutu lehestiku kasv, vaid hoopis võimas ja tugev juurekael ja juurestik.
Kasvureguleerijate efektiivseim toimeaeg on ca kolm nädalat, aga see on siiski väga palju mõjutatud mitmetest teguritest, nagu sordi sügisese kasvujõu eripära, soojus, mullastik, väetamine… Mistõttu peaks peale kasvureguleerija pritsimist vähemalt pooleteise-kahe nädala möödudes rapsitaimi ja nende kasvu hindama.
Kõige kindlam viis selleks on põllul välja tõmmata antud põllule omane nö tavapärases suuruses taim (mitte kõige väiksem või kõige suurem) ning lõigata taim pikuti pooleks. Vaadelda tuleks kasvukuhikut ehk kohta, kus juur läheb üle maapealseks rosetiks ning kuhu kinnituvad kõik lehed. Kasvuregulaatori mõju tulemusena on selgelt näha, et kasvukuhiku sisemus on ümar ja konkreetse äärega. Juhul, kui kasvuregulaatori mõju on vähenenud ja taimede pikkuskasv on aktiivselt taastunud, on ka kasvukuhiku sisemus piklik ning ilma konkreetse randita.
Teistkordse pritsimise planeerimisel tuleb arvestada, et ei mindaks pritsima liiga lühikese aja möödumisel esimesest pritsimisest (näiteks nädal-poolteist intervall on liiga vara), sest vajalik on, et rapsitaim jõuaks kasvatada optimaalse laiusega juurekaela, mis on samuti vajalik talvitumise kindlustamiseks. Optimaalne laius oleks ca 8 mm-1 cm. Liigselt kasvu kinni surudes võib tekkida hoopis olukord, kus rapsitaime kasvukuhik talve tuleku ajaks on liiga kidur ning taimed on talvekülmale vähevastupidavad.
Teise ja loodetavasti viimase kasvuregulaatori pritsimisel on paslik rapsitaime lehekaudselt lisaks toita veel boori ja kaaliumiga. Boor aitab kaasa taimekudede kasvule ning tugevdab neid, kaalium on hädavajalik parema talvekindluse saavutamiseks. Kindlasti pole vajalik viimase pritsimisega enam taimedele anda lehekaudselt lisalämmastikku – sellega pigem kahandatatakse rapsitaimede talvitumispotentsiaali.
Pritsimiseks sobilikke ilmasid peab juba väga otsima ja valida pole just väga paljude hetkede seast, kuid lisaks tuleb juba pritsimise eel mõelda ja jälgida ilmaennustust ka eeloleva öö osas. Soovitatav pole kasvuregulaatori pritsimist ette võtta õhtul vahetult enne öökülmaohuga ööd.
Samuti tasub teistkordse pritsimise vajalikkuse otsustamisel vaadata pikemat ilmaennustust. Öökülmad ja jahedus on omakorda “kasvu reguleerijad”, sest need annavad taimedele otsese impulsi pikkuskasv pidurdada ning hakata sättima talvitumiseks. Seega, kui viimasest kasvureguleerija pritsimisest pole väga palju möödas, taime poolitamisel kasvukuhikul on veel märgata konkreetne rant ning edaspidi lubab aina jahedamat ilma koos öökülmadega, võib olla selleks aastaks pritsitöö talirapsipõldudel lõppenud.
Kommenteeri: