Esimene varakevadine (loe: liiga varane) sula on käinud kõikjalt Eestist üle: on sulatanud lund ja pannud veed voolama. Saaremaal on lund näha veel vaid metsaservades ja viludamates kohtades, Kesk-Eestis ja Lõuna-Eestis on mõnel pool jääväljad ja põldudel lund ebaühtlaselt ning kõige rohkem lund on alles veel Lääne- ja Ida-Virumaal.
Alati on nii, et seni, kuni põllud on kenasti lumevaibaga kaetud, on enam-vähem rahulik olla, kuid niipea, kui lumi pisutki sulab ja rohelist liblet põldudelt paistma hakkab, hakkavad tekkima kevadmõtted ja peas keerlema küsimused: “kuidas talivili ennast tunneb? kas taimed on talvitunud? mis seis on?”
Hetkel saab öelda, et seis taliviljadega on talve jooksul olnud stabiilne: talv on olnud taimede talvitumist soosiv, liigseid pakasekraade pole olnud ning lumikate on hoidnud taimi soojas, kui miinuskraadid isegi lühiajaliselt pisut krõbedamaks läksid. Üle ootuste korralik ja mõnusalt lumine talv on meil olnud, kui mõelda tagasi, et viimaste aastate talved on pigem lõppematut hilissügist meenutanud. Imelik on muidugi, et tavapäraselt kõige külmemal kuul, veebruarikuul, saabub kevadehõnguline sula.
Vaadates praegu põldudel taimikut, on lehestiku ja taimede oleku järgi näha, et siiani pole toitainetest puudu jäänud ning talvitumisprotsessid on möödunud tõrgeteta. Taimehaigused pole talve jooksul lume all taimedele erilist kahju teinud, kuid soovitus on kevadise taimekasvu alguses valmis olla talivilju kiirelt ja õigeaegselt lehe kaudu turgutama ja haiguste vastu kaitsma. Eriti oluline on kiire ja õigesti ajastatud haigustõrje neil põldudel, kus sügisel haigustõrje tegemata jäi.
Veebruari keskpaigas saabunud ja ilmselgelt liiga varased sulailmad näitasid aga ära, et ega maapind just väga sügavalt läbi külmunud pole olnud, sest liigselt suuri seisuvee”järvesid” põldudele ei tekkinud. Teisalt aga, mis ikkagi tekitas mõnel pool pisut probleeme, oli vahepealne vihm, mida sadas korraga võrdlemisi palju. Sulavesi juba täitis mulla ülemised kihid veega ning lisaks sadanud vihmaveele enam ruumi ei jäänud. Liiga kiiresti saabusid taas miinuskraadid, mis sadanud vihmavee põldudele kihina ära jäätas. Pisut tekitavad sellised jääväljad muret, sest jäätumine kahjustab taimekudesid ja tekitab anaeroobset ehk õhuvaest keskkonda, mis pärsib taimede normaalset toimetulekut. Viimast arvestades on isegi hea, et sulailmad on jätkunud ja järkjärgult on need jääväljad ka sulama hakanud.
Siiski, hetkel on veel pisut liiga vara, et hakata talvitumise lõpptulemust hindama. Südamerahuks võib käia põldudel taimi vaatamas, kuid tõeline varakevad ja märtsikuu oma trikkidega on alles ees.
Tõenäoline on, et nendel põldudel, kust lumi peaaegu täielikult ära sulas ja taimik ilusa rohelisena välja sulas, hakkab päikesevalguse tulemusel taimiku värv nüüd tasapisi tooni heledamaks, pruunikamaks ja laigulisemaks muutuma. Sellist pilti nähes ei ole veel paanikaks põhjust ja ülekülviks suviviljaseemneid arvestama pole tarvis hakata. See on tavapärane reaktsioon päikesevalgusele ja annab märku, et taimedes toimuvad protsessid hakkavad kevadeks valmistuma. Nüüd hakkab taimik järk-järgult märku andma ja võtab ilmet ka siis, kui toitu nappima hakkab ja enesetunne enam nii hea pole.
Loodame nüüd, et ilm püsib stabiilne – parajalt külm, ilma äkiliste temperatuurimuutusteta. Pakaseliste külmakraadideta peab ka õrna lumekirme all olev taimik veel kenasti vastu.
Ennustamine on tänamatu töö, aga looduse märgid kipuvad näitama, et sel aastal on tulemas varajane kevad. Väidetavalt pidid rändlinnud juba mujalpool liikvel olema, kassid on hakanud varem kevadist pidu pidama ja vareski kraaksub kuidagi teistmoodi. Kevade lõhna on päikselistel päevadel juba samuti õhus tunda… Varane kevad? Eks me näe.
27. veebr. 2019 at 11:29
Ilmatargad ootavad juba pikemat aega veel ühte külmalainet mis senimaani on edasilükkunud. See asjaolu teeb natuke ärevaks.