Pisut aega tagasi käis ajakirjandusest läbi, et möödunud talv olevat olnud viimase 150-aasta kõige soojem. Riigi Ilmateenistuse andmetel oli tõesti tegemist erakordselt sooja talvega ning 3.märtsi talve ülevaates (https://www.ilmateenistus.ee/2020/03/erakordselt-sooja-talve-ulevaade/) seisab: Talve keskmine õhutemperatuur oli +2,5 °C (norm -3,3 °C). Alates talvest 1961/62 ei ole varem nii sooja talve esinenud. Talve sajusumma Eesti keskmisena oli 178 mm, norm 138 mm (129% normist). Oleks see vihm kõik alla tulnud lumena, oleks me tõenäoliselt lume sisse uppunud. Päikest talve jooksul oli Eesti keskmisena 108,3 tundi (norm 112 tundi). Ehk siis, oli väga palju soojem, väga palju vihmasem ja päikest nägime enam-vähem tavapärases vähesuses. Lihtsalt huvitava faktina, et eelmine eriliselt soe talv oli 2007/2008.

Kõige külmem talvekuu oli veebruar

Riigi Ilmateenistus tõi välja ka, et kõige soojem talvekuu oli jaanuar, Eesti keskmise õhutemperatuuriga +3,1 °C (norm –3,5 °C). Kõige külmem talvekuu oli veebruar Eesti keskmise õhutemperatuuriga +1,7 °C (norm –4,5 °C). Veebruaris oli tõesti päevi, kui tundus, et talv on lõpuks saabunud ja isegi lumi korraks maha tuli. Öösiti nägi külmakraade piirkonniti isegi rohkem kui miinus 10. Täna saab öelda, et see lühike periood miinuskraade ei teinud aga taimedele haiget, seda ei pea kartma – pärast külmaperioodi oli olukord põldudel stabiilne.

Mõnel veebruarihommikul olid taimed põllul härmas

Päike ja miinuskraadid rapsilehtedel veebruaris

Varakevade märke on õhus ja looduses olnud küll juba alates jaanuarist kuulda-näha ning märtsikuus, kui soojemad ja päikselisemad päevad on olnud, siis lindude elavnenud laulu ja looduse tärkamist on tuntavalt rohkem. Sookurg, valge toonekurg, põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk – neid kõiki on juba kohatud. Lepatriinut sai metsas nähtud veebruari lõpus ja metsakuklaste tegemisi vaadeldud juba märtsi alguses.

Lepatriinu kevadpäikest võtmas

Metsakuklased olid päikeselisel päeval aktiivsed juba märtsi alguses

Ja muidugi õitsvatest kevadlilledest koduaedades saab lausa galerii kokku panna.

Mida taliviljade praegusest olukorrast arvata?

Rõõmustav on see, et täna saab küll öelda, et taliviljapõllud näevad kõikjal Eestis ühtmoodi ilusad välja ja kõik see, mis sügisel külvatud sai, ka jätkuvalt põllult vastu vaatab. Isegi on sooja talve jooksul märgatud, et siin-seal on taimedel juureotsakesi ning teraviljal võrseid-lehti ja rapsil rosetis lehetutikesi juurde kasvanud.

Valget värvi pisikesed juureotsakesed on juurde kasvanud talve jooksu

Rapsi leheroseti keskel on märgata “mingit liikumist”

Loodus pole rumal ja ju ikka tasapisi järjest varakevadisemaks hakkab minema, kuid “kõhutunne” ütleb, et päris mõnusalt sooja aega peame veel tõenäoliselt tükk aega ootama. Vinduv kevad oma trikkidega on ohtlik. Esimene ja peamine ootus-lootus ongi, et senini kestnud erakordselt soe talv enam märtsi lõpus-aprillis ei otsusta trikitama hakata. Kõige ohtlikum olekski olukord, kui talivili juba hakkab “ärkama” ja kasvama ning siis peaks tulema suure amplituudiga ööpäevased temperatuurikõikumised. Fakt on see, et kuigi osaliselt on tänavune erakordselt soe talv taimede talvitumiseks olnud soodne, siis jällegi arvestada tuleb, et talivili on pidanud päris palju väntsutusi läbi elama ja suure sademetehulgaga soe talv on taimedele olnud päris kurnav. Seetõttu on taliviljataimed just varakevadel vägagi õrnad ja igasuguste äärmuste suhtes nõrgestatud. Ohtlikud kuud pole mitte ainult märts-aprill, vaid tegelikult veel ka mai – mäletame ju küll, kuidas maikuus öökülmad on olnud ja taimevarsi lõhki on külmetanud.

Taliteraviljapõllud on praegu veel vägagi roheka näoga

Positiivne on see, et kui varasematel talvedel, eriti neil aegadel, kui veel lund oli, olid märtsikuus lume alt tulevad põllud palju kollasema varjundiga ning kevadpäikese käes kahvatusid väga kiiresti, siis praegu on taliteraviljapõllud palju parema väljanägemisega. Isegi talioder pole rohekat varjundit päris kaotanud. Samas, kui nüüd päike intensiivsemaks läheb, võib ennustada, et põllud veel pisut kahvatuvad. Päike soojendab ja turgutab taimed käima, samas kui külmaga ei saa taimed toitu väga hästi kätte – tulemuseks ongi värvivarjundi muutus.

Kui päike intensiivsemaks muutub, võib põldude värvivarjund veel muutuda

Lähemal vaatlusel on märgata, et taim näitab lehevärviga juba toitainete puudust

Vetitav sügis-talv pole taimedele just palju praeguseks toitainete varu jätnud, nälg on taimedel juba kindlasti. Väga palju mõjutab taimede vastupidamist ja talvitumistugevust see, kui palju süüa nad sügisel said. Põllud, millele sügisel väetisega panustati rohkem, on praegu veel pisut pikema kannatusega, kui põllud, mis sügisel kokkuhoidlikult süüa said.

Ametlikult on luba põllule väetama minna 20.märtsist ja tõenäoliselt paljudki juba seda kannatamatult ootavad, kuid soe soovitus on väga arvestada, mis märtsi teise poole ilma lubab. Kui ikka päevasoe püsib madalate kraadide ümber ja lubab veel öiseid miinuseid, siis tasuks natukene oodata. Kalendri ja ERITI NAABRIMEHE JÄRGI 🙂 ei ole vaja liigselt rutata! Taimede kasvu ehk vegetatsiooniperioodi alguseks saab pidada siiski ööpäeva keskmist õhutemperatuur püsivalt üle 5 °C, siis hakkavad taimed päriselt toimetama ja kasvama ehk siis ka aktiivselt toitu otsima ja tarbima. Lehekaudse turgutamisega ei ole samuti vaja kiirustada – kui ühel päeval on sooja 6 kraadi, aga järgnevatel on paari kraadi juures, siis taim kõike head kindlasti kätte ei saa. Ohtlik ongi see, kui püütakse liiga varakult taimed nö üles putitada ja kasvama ergutada, aga kasvutingimused veel päris soojad ja stabiilsed pole – siis võib kukkumine eriti kõrgelt olla (taimed on nõrgestatud ka väiksema külmakraadi suhtes).

Teine mõte väetamisega seoses on küll sel kevadel see, et kui ikka kasvuperiood algab, siis esimese ringiga tuleks taliviljadele ära anda arvestatav kogus toitu, mitte hakata väikeste portsudena sapsutama. Võiks ehk rääkida esimese ringi lämmastikukogusest talinisul ja taliodral ca 80N ringis, rapsil ehk isegi rohkem. Esiteks seepärast, et taimed on väga näljas, aga teiseks seepärast, et kui talveperioodil on pea 30% sademeid alla tulnud ning praegu sajab ka veel pisut juurde, siis millalgi saavad sademed ju otsa… Lumesulavett ei ole kusagilt juurde ju tulemas, maa on läbi külmumata ja ei hoia niiskust, seega oht on, et mullaniiskust pikaks ajaks ei jagu. Viimaste aastate seaduspära on, et maikuuks keeratakse kraanid kinni. Millegipärast on ka sel aastal sisetunne, et kõik kordub taas.

Talvituvad umbrohud on talve jooksul kindlasti jõudu kogunud

Vesihein on talinisule talvega väga suureks nuhtluseks muutunud

Teadagi on alati nii, et umbrohud on ilmatingimustele vastupidavamad ja teevad kõike kultuurtaimedega võrreldes kiiremini ja uhkemalt, seega mitte midagi pole imestada, et talvituvad umbrohud on tänavuse sooja talvega jõudsalt juurde kasvanud ja väga edukalt talvitunud. Umbrohud “ärkavad” kiiremini ja hakkavad kohe mullast tarbima seda pisukestki, mis taliviljadel alles on. Pisut täna küll etteruttav mõte, aga põldudel tasub juba umbrohtumust seirama hakata, et mitte õigel ajal tõrjega hilineda. Samuti tasuks hooajaks haigustõrje- ja putukatõrjeplaane selgelt läbi mõelda, sest pärast nii sooja talve on nii haigused kui putukad vägagi ootevalmis.

Uskumatu aga talveuni ongi läbi saanud ja hooaeg on tõsiselt ukse ees. Hooaja alguseks tahaks soovida rahu, ainult rahu ning paslik on meenutada ütlust Kolga-Jaanist: tark ei torma ja loll jääb hiljaks!

Hooaeg on ukse ees

Hoidke ennast ja olge nii enda kui teiste suhtes hoolivad! Me saame nii igast jamast võitu! #staythefuckhome