Talinisu põllud on heas kasvuhoos, kõrsumine käib raginal, taimede toitumus on hea. Ilmaoludes vahelduvad temperatuurid miinuskraadidest kuni pluss 10 kanti, hoovihmadega vahelduvad lörtsid-lumed. Taimikus püsib niiskus peaaegu 24/7, seega ega polegi midagi imestada, et talinisudes hakkavad hoogu koguma jahukaste ja helelaiksus lehtedel.
Helelaiksus lehtedel
Kui nüüd pisut meenutada, siis varakevadel olid küll nisupõllud üldpildis ilusad rohelised, kuid peaaegu kõigil põldudel võis leida alumistelt ja eriti mullaga kontaktis olnud lehtedelt kollakaid laigukesi ja kuivanud lehekudet, mille sees mustad pisikesed täpikesed. See oligi helelaiksus, mis pärines juba sügisest, aga oli jäänud lehtedele puhkeolekusse.
Üldjuhul on helelaiksuse levimiseks optimaalne temperatuurivahemik 15-20 kraadi, aga tänavune kevadilm on nii arusaamatu, et taimehaigusedki levivad tavapäratult. Helelaiksusel on võime levida nii vertikaalselt kui horisontaalselt ehk siis nii lähimale taimelehele kui ka oluliselt kõrgemal asetsevale täiesti tervele lehele. Vihmapritsmed ja tuuleliikumine ning pikalt märjana püsivad lehed on levimisele ainult kasuks. Kusjuures kõrsumise alguses võib helelaiksus olla nisu viljapea ja seemnete arengule vägagi kahjulik.
Helelaiksus põhjustab lehtedele ümmargusi-ovaalseid kollaka äärega laike, mis alguses on helerohelised, kuid vananedes muutuvad kollaseks kuni päris pruuniks. Ideaalsetes tingimustes lehel olevad mitmed kahjustuskohad ühinevad ja tekivad suure ulatusega koekahjustused. Helelaiksuse puhul teevad haiguse avastamise keeruliseks see, et nähtavad sümptomid ilmnevad alles haiguse elutsükli lõpus ja ülejäänud 80% on suures osas asümptomaatilised. See tähendab, et lehed võivad tunduda rohelised ja terved haiguse pika varjatud faasi ajal, kus kahjustaja kasvab leherakkude vahel neid kahjustamata.
Praegu tasub igaljuhul mõelda, et helelaiksus on kohal ja kogub ainult tuure, isegi siis, kui ülemistel nisulehtedel tundub olevat kõik justkui korras.
Jahukaste
Haigus, mis ei vaja pikemat selgitust ja kirjeldamist ning teada on, et jahukastele soosiv on just madalam temperatuur ning haigus tunneb ennast mõnusalt pikajaliselt niiskena püsivas taimikus. Isegi pisut paneb imestama, et jahukaste praeguseks väga agressiivset levimist ette pole võtnud, kuid ju ikka öökülmad on pisut kiirust ja avaldumist maha võtnud. Ka jahukastel on peiteperiood, mil haigus on juba lehtedes, kuid silmaga nähtavat valget kirmet pole veel tekkinud.
Üldjuhul, olgu see helelaiksus või jahukaste, mõlemal haigusel on peiteperiood enne, kui see tugevalt välja lööb. Nisul tasub lehti uurida vastu valgust ja kui on märgata heledamaid ebakorrapäraseid kohti lehtedel (mille puhul saab kindel olla, et pole põhjustatud pritsimiskahjustusest), võib kahtlustada ja ennustada haiguste peatset nägemist. Taliodra puhul võib sarnane haiguskolde koht alguses pigem tumeda laiguna ilmneda. Kui helelaiksust leiab peamiselt nisul ja ka tritikalel, siis jahukaste nakatab kõiki teravilju, niiet jahukaste levikut tasub jälgida ja ennetada lisaks ka taliodra ja rukki põldudel.
Kui ilm nüüd pritsimisi vähegi lubama hakkab (loe: temperatuurid püsivad ka öösel plusspoolel), siis kindlasti on vajalik korraliku kulunormiga haigustõrje, mis sobib edukalt kokku kõrretugevdajaga. Põldudega, kus juba on imekombel ilmade vahelt varastades või pisut varasemate soojemate ilmadega fungitsiid pritsitud, saab praegu pisut kergemalt hingata. Põldudel, kus ühtki haigustõrjet pole tehtud, ei tasu lootma jääda, et taimed ei haigestu – nad on juba haigestunud, lihtsalt sümptomid pole ilmnenud.
Keeruline on muidugi ka edaspidi pritsimisilma leida, just tuulte ja hoovihmade pärast, aga just seepärast ei tohi hakata fungitsiididega null-komatama ja tilgutama, sest kes teab, millal ilmatingimused üldse paranevad. Kui juba saab teha, siis tuleb ka teha korralikult.
NB! Kui ikka ööks lubab temperatuure alla 5 kraadi, siis tasuks õhtune pritsimine lõpetada hiljemalt 18-19. Sellest ikka ei pääse. Ega kahjustus polegi põhiline hirm, pigem oht, et pritsimisest pole tolku.
Kommenteeri: