Sel kevadel on kogu Eestis taliteraviljapõldudel laialdaselt märgata olnud, et pärast lume sulamist näevad põllud kenad ja rohelised välja, kuid mõne aja möödudes vahetavad ilusa rohelise tooni kollakas-pruuni vastu. Eriti tuhm ja elutu tundub pilt siis, kui põldudest autoga lihtsalt mööda tuhiseda – siis võib peaaegu mulje jääda, et taimik on paljudel põldudel hukkunud või vähemasti väga tugevasti kahjustunud. Õnneks tegelikult olukord nii hull pole ja enamus põldudel on taimik täiesti elujõuline.

Pärast lume alt tulekut on taimik kena ja roheline

Nii uhket talve, pikalt püsinud lumikatte, krõbedate pakasekraadide ja jäiste oludega, pole meil päris ammu olnud ning seetõttu pole taliviljapõldudel päris mitmel eelnenud aastal kevaditi enam nii laialdaselt talvitumisest tingitud muutusi-kahjustusi esinenud. Tänavune kevadine põllupilt tuletab aga meelde, mis on lumiseen ja teised talvitumishaigused, taimede külmumine, vettimine ja haudumine.

Lumiseen taliodra põllul

Taimed külmunud

Taimede haudumist esineb põldudel, kus pikalt püsis lumikate, mis tuli sulale maale

Kevadpäike, mis nüüd järjest intensiivsemalt ja pikemalt mõjule pääseb, toob välja taliviljapõldude ja taimede nõrgestunud kohad ja talvekahjustused ning seetõttu taliviljapõllud viimasel ajal oma esinduslikku välimust kaotanud ongi. Talvekahjustustega lehed nüüd päikesevalguse käes kuivavad, muutuvad päris valkjas-kollaseks, samal ajal veel rohelist uut lehemassi juurde kasvamas pole, seetõttu põllupilt nüüd mõnda aega kollasepruunim ongi. Lume all olid taimed justkui stabiilses keskkonnas ja seetõttu kohe pärast lume sulamist kahjustused nii silma ei paistagi. Väga hästi on näha praegu kontrasti põldudel, kus üldosalt on lumi mõni aeg tagasi sulanud, kuid põldude servades või madalamates kohtades alles nüüd viimane lumelaiguke alla annab – üldpõld on pruunikas, metsaservad ja lume alt hiljuti pääsenud põlluosad rohekamad.

Põllul tasub taimi pisut lähemalt uudistada, kuivanud lehemassi käega pealt “ära rehitseda”, alles siis saab selgema pildi, kas ja mis. Kõige olulisem on, et teraviljataimekesel oleks terve ja elujõuline võrsumissõlm – sealt saavad alguse uus kasv ja uued lehed. Roheline võrsumissõlm tähendab, et taim on elus.

Esmapilgul hävinud taim, kuid kuivanud lehti eemale lükates, on leida terve ja elujõuline võrsumissõlm

Peale kolletunud, haigustest kahjustunud ja kuivanud lehtede jääb veel silma lillakas-punane lehtede värvimuutus. Selline muutus on seotud jaheduse ja kõikuvate õhutemperatuuride, madala mullatemperatuuri ja niiske mulla ning uue kasvu algusega, mis jätkuvalt veel on siiski pärsitud. Kuigi aktiivset kasvu veel ei toimu, siis taimed on ju elus ja “toimetavad”, võtavad vastu mõnusat päikesevalgust, aga toidu ja suhkrute liikumine taimemahlades on aeglane. Lillakas lehetoon näitab taimede stressiseisundit, mis aga leeveneb niipea, kui ilmad soojemaks lähevad ning esimese ringi väetised mõjule pääsevad. Lilla lehetoon on seotud nii lämmastiku kui ka fosfori defitsiidiga.

Lillakad leheotsad annavad märku taimede stressiseisundist, mis põhjustatud jahedusest, toitainete puudusest, uue kasvu alguse pärsitud seisundist

Taliodra juuremassis veel uusi valgeid juureotsakesi märgata pole, seega aktiivne uus kasv on veel pärsitud

Seega, kui kollakas-pruun põllupilt pisut meelt mõrudaks teeb, siis muretsemiseks ometi üldjuhul põhjust pole – enamus põldusid on heas seisus ning ootavad nüüd vaid soojust, valgust, süüa ning peagi on taliviljapõllud taas rohelised.