Kui külmad ja plägased olud nüüd ükskord üle elatud ja maikuu veel mõnusamaid ilmasid pakkuma hakkab, saab jällegi suviviljakülvidega edasi minna. Tegelikult kalendrist kuupäeva vaadates ja seni olnud ilmaolusid arvestades, ei saa täna küll külvide ajastuse ja olukorra üle kurta. Samuti seepärast, et taliviljade pind on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud, sel aastal on enamus taliviljast kenasti talvitunud ja seetõttu on kevadine külvitööde järjekord tuntavalt lühem. Samuti ei pakkunud möödunud aprillikuu just kõige soojemaid mullatemperatuure ja muld on olnud veel toores, seega liigset ruttu külvidega siiani polegi olnud. Kõik on hästi.

Külviaeg lähtuvalt kultuurist

Külma mulla kannatlikkuse osas ja sobivate külviaegade järgi võiks suviviljad järjestada järgnevalt: hernes, uba, kaer, varane oder, hiline oder, suvinisu, suviraps. Ehk siis, liblikõielised ja kaer on kõige vastupidavamad ja suviraps kõige nõrgukesem, nii jaheda mulla, kui öökülmade suhtes.

 

Kalendrist kuupäeva vaadates tahaks praegu lihtsalt loota, et herne- ja oakülvid hakkavad maikuu esimestel päevadel ühele poole saama. Liblikõieliste kasvuaeg on üpriski pikk ja mida hiljem külvad, seda rohkem on risk, et koristuse ajaks hernes vihmade kätte jääb ja lamandub või oakoristus üldse väga sügisesse nihkub. Teraviljadest eelistab kaer ka suhteliselt varast külvi, odra ja eriti nisu puhul pole täna veel mitte midagi muretseda, kui ükski seeme tänaseks mulda pole jõudnud. Suvirapsi (kellel see hullus plaanis on 😀 Vabandust otsekohesuse eest!) pole külma mulda ja jahedatesse oludesse mõtet üldse külvata.

Külvisügavus

Külvisügavuse kohta kehtib üldine rusikareegel, et seemne külvisügavus võiks olla umbes kümnekordne seemne läbimõõt ehk mida jämedam-suurem seeme, seda sügavamat külvi võiks eelistada.

Optimaalne külvisügavus on oluline

Täna on aktuaalseks teemaks suviteravilja külvisügavus ja sel teemal oleks ehk paar mõttekohta – just eriti suviodra osas. Praegu mullas niiskust on, mullatemperatuur läheb samuti järjest soojemaks, seega tingimused teraviljakülviks ja seemnete idanemiseks võiks olla head. Suvioder on kultuur, mis on väga tundlik liiga sügava külvi osas. Igal kevadel on tärkamise järgselt, umbes siis, kui oder on jõudnud 1-2 lehte kasvatada, näha põlde, kus suvioder muutub kollakaks-laiguliseks. Üheksal korral kümnest on põhjuseks liiga sügav külv. Liiga sügavale külvatuna kulutab tärkav taimekene idanemisest mullapinnale jõudmiseks lihtsalt liiga palju energiat ja on seetõttu kasvu alguses nõrgestatud ning näitab seda välja kollaseks tõmbunud lehtedega. Suvinisu oma pahameelt nii kergesti välja ei näita, aga tunneb temagi samasugust stressi, kui mullapinnale jõudmine liiga palju jõudu ära võtab. Teravilja puhul võiks optimaalne külvisügavus seega olla ca 2 cm kuni maksimaalselt 4 cm.

Kui aeg nii kaugele jõuab, et suvirapsi külviaeg on käes, siis rapsiseeme on kõige pisem, seega mõnus külvisügavus rapsil on ca 1,5-2 cm.

Väetamine

Viimaste aastate praktika on selgelt tõestanud, et suviteraviljadele võiks kogu planeeritud lämmastikunormi külvi eel-ajal ära anda. Juhul, kui jäetakse siiski mingi kogus ka veel tärkamisjärgseks pealtväetiseks, näiteks hilisel odral ja suvinisul, siis see kogus võiks olla tõesti pigem väike. Külviga võiks mullas olla selline optimaalne kogus lämmastikku, mille najal võiks põhimõtteliselt kuni saagini taimed toimetada. Põhjus selles, et viimastele aastatele on tüüpiline, et maikuus, mil oleks vajalik suviteraviljale pealtväetist anda, on saabunud kuivad ja vihmavaesed olud. Kuiva mullaga pole pealtväetamisest aga erilist tolku, seega külviga andes on kindel, et taim on piisava koguse kätte saanud. Eriti praegu, kui niiskust veel mullas on.

Antud mõtet kinnitavad ka viimaste aastate katsed, mis on lausa näidanud, et külviks ära antud lämmastikväetised võrreldes hilisema pealtväetamisega, on andnud lisasaaki ning seda olulisel määral.