Tahes-tahtmata on igal kevadel neid talivilja põldusid, mille serval seistes kahtluseuss hinge närima hakkab ja ümberkülvi plaanid peas keerlema hakkavad. Samas on väga raske seda lõplikku otsust teha, kui just põld ühtlaselt hävinud pole. Mõnelt poolt justkui on taimiku seis hea, teises põllu osas jällegi tundub, et ühtki taime pole talv alles jätnud… Tekib küsimus, mis teha ja kas teha?
Otsustama ei pea tegelikult kohe ja targem olekski mitte kiirustada. Tänavune kevad on aeglasevõitu, pisut hiline ja tegelikult pole päris kevadsoojus jõudnudki veel kohal olla. Lääne-Virumaal lumi alles ju sulas/sulab ja piirkonniti on põldudel ikka veel lumelapikesi. Kogu Eestis on taimed põldudel alles ärkamas ja kasvuhoogu kogumas, sest siiani on olnud jahe ja mulla temperatuur pole veel soojaks läinud.
Hästi talvitunud taimik ärkab ja taastub kiiremini, sest temal ei ole tarvis nii palju energiat kulutada taastumisele. Selline taimik hakkab kiiremini uusi juurekesi ajama ja põllupilt muutub ka kiiremini rohekamaks, sest tervet lehestikku on rohkem kui hävinud taimemassi. Hävinud taimemass jääb alarindesse ja märkamatuks.
Põldudel, kus taimed on rohkem talvekahjusid kannatanud ja talvitumishaigustest kahjustunud, algab uus kasv oluliselt hiljem. Need taimed peavad ju oma jõuvarusid koguma ja see võtab kauem aega ning seetõttu hävinud mass domineerib üldises põllupildis kauem ja võib tunduda, et põld tuleb ikkagi maha kanda. Teinekord tundub, et taimede lehed on täielikult hävinud, aga kui teraviljal võrsumissõlm on terve, on lootust taastumisele. Taastumisvõime on teraviljade puhul muidugi ka sordipõhine näitaja – mõni sort taastub mustast maast ja mittemillestki, mõni sort hävib kevadel veel täielikult.
Raps vastupidiselt on väga hea taastuja ja seda üldiselt ka sordist sõltumata. Raps on võimeline taastuma, kui mingigi osa juurekaelast ja juurest on terve. Taastub ka siis, kui rosetisüdamikus peavõrse on täielikult hävinud, ka siis suudab raps külgharudest veel täiesti arvestatava taime kasvatada.
Peamine soovitus, mida selliste kahtlust tekitavate põldudega praegu teha, on mitte kiirustada ja anda taimikule aega näitamiseks, kui taastumisvõimeline ta on. See esimene väetisering, mis oli põllule planeeritud, tuleks kindlasti ära anda. Esiteks just seepärast, et nõrgem taimik vajab abi, et paremini kehvast olukorrast välja tulla. Teiseks, ega kui lõpuks nädala-pooleteise pärast siiski tundub, et põld jääb kehvaks ja tuleb ümberkülvi otsus, siis antud väetis ei lähe raisku, vaid on uuele külvile ette tehtud töö. Väetis ei kao mullast nii ruttu kuhugi.
Kommenteeri: